Aknalaua-arst aaloe aitab põletikku ja põletust ravida

Mida vanem on aaloe, seda toimeainerikkam ta on.

FOTO: SCANPIX

Enamus tubades kasvatavatest toataimedest on dekoratiivsed, kuid on olemas ka üks tõsine aknalaua-arst, milleks on laialt tuntud aaloe.


Aaloe sisaldab üle 160 erineva bioaktiivse aine. Kõige rohkem kasutatakse värsket aaloemahla põletushaavade, ohatiste ja raskesti paranevate nahahaavade ning ka kiiritustõve haavandite ravis.

Aaloesid tunti ravimtaimena juba vanas Egiptuses, Indias, samuti Kreekas ja Roomas, kus neid kasvatati ka ilutaimena. Aaloede toataimena kasvatamine levis Euroopas 18. sajandi algul. Aaloel on tähtis koht ka kohalikes Aafrika kultuurides, kus põlisrahvas tundis aaloemahla raviomadusi juba üle 3000 aasta tagasi.

Aaloe on mitmekesine algselt Aafrikast pärit troopiliste ja subtroopiliste sukulentsete puude ja põõsaste ja puhmaste perekond aaloeliste sugukonnast (varem paigutati liilialiste sugukonda). Perekonda kuulub ligikaudu 420 liiki, kuid arv pole täpne, kuna esineb sagedast liikidevahelist ristumist ja osad liigid võivad olla veel kirjeldamata. Toalillena on levinumad puisaaloe, harilik aaloe, kübarlehine aaloe, ohteline aaloe, seebilill-aaloe ja vööt-aaloe.

Aaloemahl ja sellest valmistatud preparaatide kasulikkus:

• põletiku- ja põletusvastase ning antibakteriaalse toimega
• ergutab sapieritust ja seedenäärmete talitlust, parandab söögiisu ja seedetegevust
• haavu parandava toimega
• organismi immunoreaktiivsuse ja kaitsefunktsioonide suurendamine
• kõhukinnisusega kroonilise gastriidi ja mao haavandtõve korral

Aaloemahl kuulub ka toitesegude hulka, mida tarvitatakse kurnatuse ja kopsutuberkuloosi korral. Aaloemahla kompressid soodustavad kudede ja juuste taastumist. Värskete lehtede mahlast kompressidega ravitakse mädaseid haavu, troofilisi haavandeid ja mädapaiseid. Seda kasutatakse ka suu loputamiseks suuõõne- ja igemehaiguste puhul. Aaloed ei tohi kasutada suurenenud maonõre-, kõhulahtisuse-, hemorroidide- ning raskete maksa- ja neeruhaiguste korral.

Kuidas saada aaloest mahla?

Värskete lehtede mahlas leidub antraglükosiide, vaikaineid, vitamiine, fermente ja fütontsiide ning eeterlikku õli. Kõige kvaliteetsema mahla saamiseks lõigatakse aaloel 3-aastased lehed – mida vanem on aaloe, seda toimeainerikkam ta on. Lehed seotakse puntidesse ja riputatakse madalate anumate kohale, nii et lõikekohad jääksid allapoole. 5-6 tunni möödudes on lehed mahlast tühjaks tilkunud ja kuivad. Sel viisil saadakse mahl, millel lastakse taheneda soojas ja varjulises kohas. Selliselt saadud tihenenud mahla nimetatakse saburiks ja seda saadakse 15-st aaloe liigist.

Sabur kuulub tunnustatud elueliksiirida hulka. Saburit saab veel torkavast aaloest, harilikust aaloest, tähkaaloest, kübarjalehisest aaloest, aafrika-aaloest ja puis-aaloest. Puis-aaloel kasutatakse ravimina mitte alla 15 cm pikkuseid lehti ja õige aeg neid lõigata on kevadtalvel.

Kuidas aaloet hooldada?

Aaloe ei ole nõudlik taim, ta võib kasvada nii päikese käes kui poolvarjus. Talub erinevaid temperatuure, kuid need ei tohiks langeda alla 10 kraadi. Talvel kasta aaloed harva (piisab paarist korrast kuus) ja hoida teda valges jahedas kohas temperatuuril 10-12 kraadi.

Veest rohkem vajab taim valgust. Suvel kasta rikkalikult ja asukoht olgu päikesepaisteline. Kasutage kastmisel võimalusel keedetud jahutatud või sademete vett. Aaloele sobib toitaineterikas mättamulla, lavamulla ja liiva segu vahekorras 2:1:1. Ümber istutada 1-2 aasta järel kevadel suhteliselt väikestesse pottidesse, mille põhjas on paks vett ärajuhtiv kruusakiht.

Allikas: Hansaplant

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles