Suhtelises vaesuses elas 2009. aastal üle 200 000 Eesti inimese
21. veebruar 2011, 09:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistikaameti andmeil vähenes majanduskriisi tõttu 2009. aastal elanikkonna keskmine sissetulek ja tõusis tööpuudus, samas aitasid suurenenud pensionid ning riiklikud toetused vältida elanike vaesusesse langemist.
Suhtelises vaesuses elas 2009. aastal 15,8 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 211 000 inimest, mis on ligikaudu neli protsendipunkti vähem kui 2008. aastal, mil suhtelise vaesuse määr oli 19,7 protsenti. Riiklikud toetused ja pensionid aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oli 2009. aasta suhtelise vaesuse määr koguni 40,8 protsenti (2008. aastal oli sama näitaja 37,5 protsenti).
Elanikkonna rikkaim viiendik teenis aastaga viis korda suurema sissetuleku kui vaeseim viiendik. Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune, vaid ohustab mõningaid rühmi teistest rohkem.
2009. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek – leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga – oli väiksem kui 286 eurot (4480 krooni). Esimest korda viimase kümne aasta jooksul elanike sissetulekud vähenesid. See põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri langemise varasema aastaga võrreldes 24 euro (377 krooni) võrra.
Sarnaselt eelnenud aastaga on märgata, et suhtelises vaesuses elavate nooremate inimeste hulk kasvab ning 65-aastaste ja vanemate arv väheneb. 2009. aastal elas iga viies 16–24-aastane suhtelises vaesuses. Oluliseks põhjuseks on selle vanuserühma kõrge töötus.
2009. aastal tõusis keskmine vanaduspension eelnenud aasta keskmisega võrreldes kaheksa protsenti. 65-aastased ja vanemad olid ainuke vanuserühm, kelle ekvivalentnetosissetulek 2009. aastal võrreldes eelnenud aastaga suurenes. Et pensioniealiste osatähtsus elanikkonnast on suur ning nende keskmised sissetulekud tõusid 2009. aastal vaesuspiirist kõrgemale, tuli üle 42 000 pensioniealise suhtelisest vaesusest välja. Selle tõttu langes ka üldine suhtelise vaesuse määr.
Leibkonna tüübi järgi on suhtelise vaesuse määr aasta jooksul tõusnud kõige rohkem lasteta alla 65-aastase paari leibkonnas (kaks protsendipunkti) ning vähenenud üksiku üle 65-aastase leibkonnas (43 protsendipunkti).
Piirkondlikus võrdluses on Kirde-Eesti elanikel suhtelise vaesuse määr üle kahe korra kõrgem kui Põhja-Eesti elanikel. Samuti on maa-asulates elavatel inimestel vaesuses elamise risk oluliselt suurem kui linnalises asulas elavatel elanikel. Sarnaselt eelnenud aastatega jäi 2009. aastal elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekute vaheline erinevus viiekordseks.
Hinnangud põhinevad sotsiaaluuringu andmetel, mida statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2010. aastal osales uuringus üle 4900 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2010. aastal 2009. aasta sissetulekut. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks.
Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 protsenti leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.