Suuremas vaesuses elavad üksikvanemad ja lasterikkad pered

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kui ühe või kahe lapsega peredes elab vaesuses kümnendik, siis kolme või enama lapsega peredes oli vaeste osatähtsus ligikaudu kaks korda suurem.

FOTO: Aldo Luud / Õhtuleht

Statistikaameti sotsiaaluuringu andmetel elas 2009. aastal suhtelises vaesuses ligi 16 protsenti Eesti elanikkonnast, ent näiteks üksikvanemaga leibkondade vaesusmäär oli 38 protsenti ja vaesusriski suurendas ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres.


Statistikaameti juhtivstatistik Erika Taidre kirjutas statistikaameti blogis, et olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Kui ühe või kahe lapsega paaride seas elab vaesuses kümnendik, siis kolme või enama lapsega peredes oli vaeste osatähtsus ligikaudu kaks korda suurem.

Lastega leibkonnad elavad ka vanemate maksimaalse tööintensiivsuse korral kolm korda sagedamini vaesuses kui lasteta leibkonnad. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööealistest tööl ei käinud, elas vaesuses lausa 80 protsenti. Samal ajal oli Eesti rikkaimateks leibkondadeks lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötasid. Sellistes leibkondades oli 2009. aastal suhtelist vaesust ainult kolm protsenti.

Töötus ja madal sissetulek

Põhiline vaesusest väljumise vahend on töötamine ja kindel sissetulek, seetõttu on vaesusest rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. Mittetöötavatest inimestest (õpilased, kodused, töötud jm) elas 2009. aastal suhtelises vaesuses iga neljas, nende hulgas töötutest lausa 47 protsenti. Iga teine töötu mees elas vaesuses.

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli ligi seitse protsenti inimesi, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Kindla töökohaga inimeste töötasu ei saa küll olla võrdselt kõrge, kuid kindel sissetulek palgatööst võiks siiski võimaldada aktsepteeritaval tasemel materiaalset toimetulekut.


Haridus aitab vaesusriski vältida

Oluline vaesuse riskitegur on madal haridustase. Põhihariduse või sellest madalama haridusega inimestest elab vaesuses iga neljas, samas kõrgharidusega inimestest ainult iga kuueteistkümnes. Erinevus on neljakordne. Sarnane näitaja on olnud ka varasematel aastatel. Inimesed, kes on haridusse rohkem panustanud, on ka paremas majanduslikus olukorras. Omaette küsimus on aga see, kas kõik, kes tahaksid haridusse panustada, saavad seda endale võimaldada.

Eesti rahvusest elanike sissetulekud olid suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesusmäär oli kuus protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi on kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 23 protsenti. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesusmäär oli 20 protsenti ning Eesti kodakondsusega isikutel 15 protsenti. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus.

Meeste ja naiste keskmised vaesusmäärad ühtlustusid. Kui varasematel aastatel oli naiste vaesuse määr 4–5 protsendipunkti kõrgem, siis 2009. aastal oli erinevus vaid 0,8 protsendipunkti. Üle keskealiste inimeste puhul on lõhed suuremad. 50–64-aastaste naiste vaesuse määr on neli protsendipunkti kõrgem kui samaealistel meestel ning 65-aastased ja vanemad naised kogevad vaesust lausa kaks korda sagedamini kui mehed. Põhjuseks on siin suur arv üksinda elavaid naisi, kes peavad kõik oma kulud, sh eluasemekulud katma üksi.
Vaesuses elavate inimeste hinnangud elukeskkonnale ja elamistingimustele

Kõrge vaesuse määr oli eluruumi üürnikel. Võrreldes eluruumi omanike ja tasuta kasutajatega oli üürnike vaesuse määr ligikaudu kaks korda kõrgem (vastavalt 28 protsenti ja 15 protsenti). Võrreldes 2008. aastaga on üürnike vaesuse määr tõusnud kolm protsendipunkti ning samal ajal omanikel vähenenud neli protsendipunkti.

Probleemid eluruumidega

Vaesuses elavatel inimestel esineb rohkem eluruumidega seotud probleeme — rõskeid seinu, lagesid või põrandaid oli 19 protsendil ja läbilaskvat katust kaheksal protsendil. Ka elukeskkonna ümbrusega seotud probleemide esinemist (kuritegevus, saaste, müra) hindavad vaesuses elavad inimesed kõrgemaks. Väiksema sissetulekuga inimesed ei saa tihtipeale lubada paremaid elamistingimusi.

Eluasemelaenu tagasimaksmisega oli 2009. aastal probleeme kümnendikul kogu elanikkonnast. Sealjuures allpool vaesuspiiri sissetulekuga inimestel kolm korda sagedamini kui ülejäänutel. Samuti esines neil rohkem probleeme kommunaalkulude maksmisega. Üle poolte neist hindas, et vajalike igapäevaste kulutuste tegemisel tulevad nad ots-otsaga kokku suurte raskuste või raskustega. Ülejäänutest oli raskusi igal viiendal.

Vaesuses elavate inimeste hinnang oma tervislikule seisundile on võrreldes teistega halvem. Iga viies vaesuses elav inimene hindab oma tervist halvaks või väga halvaks, vaesuses mitteelavatest iga kaheksas. Samuti esineb vaesuses elavatel inimestel tervisest tingitud igapäevategevuste piiratust teistest sagedamini.

Rikas Põhja- ja vaene Kirde-Eesti

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga ehk vaeseimad inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga ehk rikkaimad inimesed.
Rikkamate inimeste kontsentratsioon oli kõrgeim Põhja-Eestis — 53 protsenti elanikest kuulusid kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili).

Samal ajal kuulus Kirde-Eesti elanikest enamik ligi 55 protsenti madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.

2009. aasta oli Eestis sissetulekute languse ja töötuse tõusu aasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Samas on vaesus seotud inimese vanuse, elukoha, kodakondsuse, leibkonnatüübi ja muude teguritega. 2009. aasta vaesusnäitajate langus oli tingitud suhtelise vaesuse piiri langemisest ja pensioniealiste inimeste väikeset pensionitõusust. Pensionärid tulid küll massiliselt välja vaesusest, kuigi nende tegelik olukord oluliselt ei muutunud.

Teatud ebavõrdsus ühiskonnas on paratamatu ning seda eksisteerib igas riigis, kuid ebavõrdsuse suurus peegeldab sellegipoolest elukvaliteeti ning ühiskonna väärtusi. Ebavõrdsust annab ühiskonnas vähendada sotsiaalsete siirete (pensionid, riiklikud toetused) abil ning statistika näitab, et ilma siireteta oleks nõrgimate ühiskonnarühmade olukord veelgi keerulisem.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus
Tagasi üles