Vaata, milliseid ohte põhjustab üksinda töötamine

Maiken Mägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rongijuhid töötavad üksinda ning vastutavad rongitäie reisijate ohutuse eest. Foto on illustratiivne.
Rongijuhid töötavad üksinda ning vastutavad rongitäie reisijate ohutuse eest. Foto on illustratiivne. Foto: Agnes Aus / Virumaa Teataja

Üksinda töötades on rutiin kerge tekkima ning see võib hajutada töötaja tähelepanu. Rohkem aga ohustab teda ootamatu terviserike, mis võib ohtu panna kolleegid või teised inimesed, keda töö puudutab - näiteks rongijuhi puhul reisijad.
 

Üksinda töötaja on keegi, kes soori­tab oma tööd teatavas isolatsioonis, olles eraldatud teistest töötajatest, kirjutab tööinspektsiooni infokiri Tööelu. Tal puudub teiste töötajatega silm­side ning nad ei ole tema kuulmis­raadiuses. Tüüpilised üksinda töö­tajad on näiteks rongijuhid, tehaste masinaoperaatorid ja öövalvurid, kelle töös enamik protsesse on automatiseeritud ja töötajatel tuleb harva ot­seseselt sekkuda.

Üksinda töötajad on palju suuremas ohus kui need, kes tegutse­vad kollektiivis. Seda tuleb eriti arves­se võtta vananevas ühiskonnas, sest füüsilise soorituse võime inimese vananedes kahaneb. Üksinda tööta­vate inimeste turvalisuse tagamiseks tuleb nende nõrkushetki hoolikalt tä­hele panna.

Näiteks Saksamaal leidis aset juhtum, mil rongijuht kaotas keset sõitu teadvuse, kuid rong jätkas sõitu peaaegu kümme kilomeetrit. Kiirus oli um­bes 60 km/h ja kui rong juba mitmest peatusest mööda sõitis, proovisid reisi­jad juhiga ühendust saada. Oma õuduseks avastasid nad läbi klaasist kabiiniukse piiludes, et juht on oma istmel kokku kuk­kunud. Uks oli lukus ja isegi meeleheitliku prõmmimise peale ta ei reageerinud. Üks reisjatest tõmbas salongisisest hädapidurit, kuid para­ku ei vähendanud see rongi kiirust. Õnneks tuli rongijuht mõne minuti pärast teadvusele ja peatas rongi.

Hilisem juurdlus selgitas, et 62-aasta­sel rongijuhil oli veel diagnoosimata haigus, mis tema äkilise uinumise tööpostil põhjustas. Siiski oli ta ärgates suuteline hädapiduri aktiveerima. Reisija tõmmatud hädapidur seda tüüpi rongi ei peatagi, vaid saadab ainult juhile häire, et kee­gi on pidurit tõmmanud. Rongifirmast selgitati hiljem, et kõik ettevaatusabi­nõud olid tehniliselt korras. Vaatama­ta sellele oli rongijuhi füüsiline nõrkus ohuks ka hulga­le teistele inimestele.

Rutiin ohustab

Tihti võivad tegevused, mida oleme pikka aega harrastanud, muutuda monotoonseks ja tuua kaasa tähelepanu hajumise. Näi­teks käivad paljud inime­sed igapäevaselt autoga tööl ning ühel trajektooril sõitmine muutub automaatseks tegevuseks, mis ei nõua eriti mõtlemist. Pole kaasreis­ijat, kellega rääkida ja isegi raadiost ei piisa, et erksana püsida. Sellest tule­nevalt on inimesed hakanud võtma ohtlikke riske, näiteks autoga sõites sõnumeid kirjutama.

Siiski ei lõpe iga rutiinist või tähelepanematusest põhjustatud õnnetus õnnelikult. Tänavu 9. veeb­ruaril põrkusid Baierimaal kaks rongi, kus 12 inimest hukkus ja 85 sai viga, 24 neist tõsiselt. Rööbastel, kus õnnetus juhtus, peaks sõitma vaid üks rong korraga ning seda kontrollib automaatne süsteem.

Sel päeval üks rongidest hilines ja rongijuht oli sunnitud peatuma auto­maatse signaali tõttu, et lasta tulev rong läbi. Kahjuks andis kontrollkeskuse inspektor hilinenud rongile lu­bava signaali, vaatamata sellele, et esi­algne peasignaal oli keelav. Prokurör süüdistas eeluurimises inspektorit tahtmatus tapmises, vigastuste põhjustamises ja ohtlikus sekkumises rongiliiklusesse.

Tuli väl­ja, et inspektor oli tööajal mänginud nutitelefoniga ja seega olnud hajameelne. Ta oli kontrollruu­mis üksi ja vastutas lühikeste liini­de eest, millel oli üldiselt vähe liiklust. Võib oletada, et igapäevane rutiin ja kontrolli puudumine kaastöötajate poolt lasi sellisel asjal sündida.

Ennetavad meetmed

Hea riskianalüüs võtab arvesse kõi­ki aspekte ja näeb ette võimalikke situatsioone. Uuemad meetodid kät­kevad endas isegi simulatsioone ja situatsioonimänge ning metoo­dika tulemustest saab välja lugeda olukordi, mille realiseerumise tõenäosus on üliväike, kuid siiski olemas. Nõnda saab vigu ära hoida ning on võimalik luua töötajatele raamistik, mis peletaks iga­vust ning murraks rutiini.

Üks võimalik lahendus on roteeruv töö. See peaks ennekõike sobima lihtsamatele kontrollkeskustele, kus pole vaja pikka väljaõpet ja leidub mitmeid sarnaseid töökohti. Isegi kui kõik vajalikud nõudmised töötajale on täidetud, on siiski töö­andja ülesanne kontrollida, kas abinõusid ka edukalt rakendatakse.

Soo­lotöötajate jaoks on välja mõeldud loendamatu arv nõudeid, aga sellegipoolest vastutavad nad nende täitmise eest üksi. Eriti öösiti töötades võib tekkida karistamatuse tunne. Ametid, kus on nõutud korra­ga kaks töötajat, sunnivad töötajaid rangemalt reegleid järgima. Kaheke­si töötamise puhul peab aru andma ka teine kolleeg, ehkki ta ei pruukinud milleski eksida.

Aegajalt tasuks tööpaare va­hetada, sest see suurendab kuulekust reeglite suhtes. Kui töötaja tajub, et järelevalve suureneb ja risk reegli­te rikkumisel vahele jääda muutub tõenäolisemaks, siis tõuseb motivat­sioon järgida reegleid ja eriti neid, mis käsitlevad ohutust.

Vead on küll lubatud, aga neist tuleb rääkida. Inimesed ei tee alati õigeid otsuseid ja eksivad. Eksimused ei vii alati õnne­tusteni, aga eelpool toodud näited annavad siiski aimu, et üksinda tööta­misel on hoopis uued riskid. Töötajate vigadel võivad olla omad põhjused, aga tagajärjed võivad olla kurvad.

Ohutuskultuuri juurutamine

Ohutuskultuuri arengus mängib olulist rolli see, kuidas ettevõt­ted vigadega tegelevad. Kui rongijuht oleks teavitanud tööandjat oma haigusest, kartmata tööd kaotada, oleks ta võidud üle viia teisele ametipostile, kus tema uneatakid ei oleks kedagi seganud. Samamoodi oleks võinud kontrollkeskuse inspektor teavitada ülemust, et tal on tööpos­til igav ning poleks olnud keeruline anda talle vahelduseks teisi ülesandeid.

Osa toimivast ohutuskultuurist on avameelne lähenemine vigadele ja rikkumistele, nii-öelda konstruktiivse kriitika kultuur. Kahjuks hoitakse vigu tihti saladuses, sest töötajad kardavad süüdistusi. Seda juhtub ikka ja jälle, et juhid ei tea, kuidas nende alluvuses te­gelikult tööd tehakse.

Töötajad üldiselt ei taha juhatust tülita­da selliste teemadega nagu ohutus ja kipuvad sellealaseid otsuseid ise langetama. Vaatamata parimatele kavatsustele viib see tihti olukordadeni, mida tööjuhistes ega riskianalüüsis ei eksisteeri. See tähendab, et edasised käitumisjuhised puuduvad ja ühtlasi on täpsemad riskid teadmata.

Tehnoloogiliste võimaluste raken­damine ja organisatsioonikultuur aitavad hoida inimesi ohtude eest, mis tekivad üksinda töötamise tõttu. Tehnoloogiat ja protsesse hoiavad käimas ikkagi inimesed ja nende suh­tumine tuleneb otseselt firma töökultuurist. Seega on oluline valida üksinda tööd tegema õigete isikuomadustega töötaja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles