Lugejakiri: miks ei lõpeta müügiesindaja kõnet enne, kui juba piinlik hakkab?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Panther Media/Scanpix

Postimehe lugeja kirjutab, kuidas ta on tüdinenud müügikõnedest, mida on sunnitud pealt kuulma näiteks kolleegid või inimesed bussis, samal ajal kui vestluse teema võib olla üsna delikaatne. Avaldame kirja muutmata kujul.

Üsna sageli heliseb mobiil ja tundmatult numbrilt uuritakse, kas ma olen juba tellinud ajakirja, pikendanud lehetellimust, kas soovin osta tervisetoodet või aluspesu (telefoni teel!).

Vahel helistab pank, ehmatusega haaran toru, sest võib-olla on mu konto tühjendatud ja nad soovivad sellest mulle teatada. Aga ei, nad tahavad küsida, kas ma olen õnnelik ja kas krediitkaardile on ikka kindlustus tehtud? Ma ei oota neid kõnesid ega ole palunud endale neil teemadel helistada. Vahel aga ootan tõesti kõnet tundmatult numbrilt ja seepärast harilikult siiski vastan.

Hiljuti helises tööl olles mobiil - turvafirma number. Loomulikult viskasin oma töö kus seda ja teist ning haarasin telefoni, ilmselt on süsteem häiret andnud, aga ei:

- Tere! Helistan turvafirmast, te olete meile kirja saatnud, et soovite lepingu lõpetada.

- Jaa, soovin lepingu lõpetada.

- Aga mis põhjusel siis?

- Hetkel on teenus meie sissetulekutega võrreldes kallivõitu. Samas asjad, mis majas on, ei ole niivõrd kallid, pigem emotsionaalse väärtusega.

- No kui palju te siis maksate?

(Vaatan haudvaikses avatud kontoris ringi, minu viisakad kolleegid ei näita välja, et mu telefonikõne võib neid segada.)

- Umbes kahekümne euro ringis.

- Ma siin vaatan, et selle teenuse eest ei ole see üldsegi palju, enamasti ma makstakse sama teenuse eest isegi 25 eurot. Kas see on siis ikkagi ainus põhjus loobumiseks? Kas te muidu olete teenusega rahul?-

- Ikkagi rahalised põhjused on. Septembris läks laps kooli ja esimest korda üksi koju tulles unustas ilmselt süsteemi välja lülitamata, selge see, et turvafirma sõitis välja. Millegipärast mind seekord ei informeeritud, varem oli seda tehtud. Ma oleks võinud kohe öelda, et see on laps, kes sisse murdis. Ja sõidu eest tuli loomulikult arve. Seda on meie jaoks liiga palju.

- See näitab kui hästi me reageerime, meil on kohustus kohe välja sõita.

Ei osanud toru õigel ajal ära panna ja kõnet lõpetada. Mõtlen, et kas siiski ei võiks olla teemasid (tervis, õpetaja kõne koolist, pank, turvafirma, kõne võimalikult uuelt tööandjalt), mis ei ole mõeldud kõikidele kõrvadele? Kui helistatakse mobiilile ega nähta, millises olukorras on teine inimene, kas on nii raske ennast tutvustada ja küsida, kas sellest kõnest üldse ollakse huvitatud, kas kõnele vastaja saab rääkida?

Miks peavad mu kolleegid teadma minu rahalisest seisust või sellest, et alates sellest kuupäevast sel aadressil enam turvafirma valvet ei toimu? Et mul on üks, kaks või kolm krediitkaarti ja ma ei ole neid kindlustanud või mul pole ühtki kaarti, et ma põen seda ja toda haigust või et ma ei soovi endale osta uut aluspesu ega lugeda teatud ajalehte või ajakirja?

Miks kõne tegija ei tohi lõpetada, kui kõnele vastaja ei soovi seda teenust kasutada või kaupa osta? Unustamatu näite tõi endine kolleeg, kes pidi telefoni teel müüma kaheinimesemadratseid. Telefonikõnele vastanud naine hakkas nutma ja ütles, et oli just mehe kaotanud. Aga kas siis helistaja tohtis kõne lõpetada, ei, ta pidi küsima naeratades: «Ehk soovite siis ühe inimese mudelit?»

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus
Tagasi üles