Vana uues kuues: maiused, mis on aastate möödudes tagasi poodidesse jõudnud

Kalevi turundusdirektor Anne Tääkre tõi näite, et kompvekkidega Tiina, Tallinn, Komeet, Maiuspala, Teekonna, Tuljak, Mesikäpp ning šokolaadidega Anneke, Kalevipoeg, Nurr jne on üles kasvanud mitu põlvkonda eestimaalasi. On aga maiustusi, mida ei mäleta enam keegi või mäletavad üksikud.

«Mälu on inimestel erinev ja tihti kipub maitse puhul rolli mängima see, et lapsepõlves oli «rohi rohelisem ja päike säravam» ja nii mäletatakse lapsepõlvemaiustusi väga erilistena. Nõukogudeaegsed lapsed sõid hea meelega värvilisi hernekomme, kuid siis oli kaubavalik poes kordades väiksem ja šokolaadikomme söödi vaid pidupäevadel,» kirjeldas ta.

Praegu aga ei plaanita hernekomme tagasi tuua näiteks sel põhjusel, et nende peamiselt suhkrust ja toiduvärvidest koosnev sisu ei tundu enam ahvatlev.

«Teatud maiustusi ei saa aga uuesti tootma hakata seetõttu, et enam ei ole alles kunagisi seadmeid, millega neid tooteid valmistati. Näitena võib siin tuua kompvekid Viimne Valss, mida on meilt palju kordi küsitud,» lisas Tääkre.

Kalevi kõige edukama retrotootena on naasnud aga Kamatahvel, kunagise nimega Kamašokolaad, mis 2001. aastal pärast ligi 15 aasta pikkust pausi taas Kalevi tootevalikusse jõudis.

«Kamatahvel vallandas tookord tõelise lapsepõlvenostalgia ja äratundmisrõõmu, mis väljendus ajutises «ostupaanikas» ning tõi kaasa ehtsa nõukogudeajast tuntud defitsiidi. Tänagi on sellel tootel oma kindel tarbijaskond olemas,» ütles Tääkre.

Samuti on tagasi turule toodud vahvlikompvekid Põhjakaru, mida lapsed kunagi Jääkarukommideks kutsusid.  Selle retsept ootas Kalevis oma aega rohkem kui 15 aastat.

Balbiino turundusdirektor Enel Kolk võrdles jäätiste tootearendust ja sortimenti moega – «on n-ö haute couture ehk klassika (Vanilla Ninja, Onu Eskimo jäätised) ja kiirmood - uued moodsad maitsed nagu rabarber või soolane karamell,» märkis ta.

Kolgi sõnul on mõlemad segmendid tähtsad ning kuigi klassikalise vanillijäätise armastajad sirutavad sõltumata tootearendajate pingutustest ikka käe oma lemmiku järele, on tootearendusele oluliseks väljakutseks pakkuda ka sellele segmendile tooteid, mis jääks nende mugavustsooni, kuid pakuks siiski vaheldust.

«Eriliste maitsetega on sageli nii, et peale turule toomist leiavad need endale kiiresti tuliseid armastajaid, kuid olgu toode kuitahes hea, me ei soovi seda tarbida igapäevaselt – ei söö ju ilmselt enamik meist igapäevaselt kalamarja või muud delikatessi, kuid vahel sooviks siiski end premeerida millegi hea ja erilisega,» kirjeldas ta.

Nii on Balbiino portfellis olnud kahel korral kreeka pähklite, kaneeli ja jõhvikamoosiga Lumemarja jäätis. Muster on mõlemal korral olnud sarnane – toode saavutab suure müügiedu ja leiab palju fänne ning jääb siis teatud hulgale jäätisesõpradest naudinguks, mida endale lubada vahel harva, kui isu millegi erilise järgi.

«Meile suurtootjana ning ka poekettidele on see maht olnud mõne aja möödudes liiga väike ning oleme Lumemarja jäätise sortimendist välja arvanud. Mõlemal korral on sellele järgnenud tarbijate kurblik tagasiside, kuna tõesti, seda head ja erilist, mida vahel nautida tahaks, enam poelettidel ei ole. Kes teab, võibolla ühel ilusal päeval tuleb ta jälle,» eeldas Kolk.

Premia tootearenduse juht Kaisa Karro lisas samuti, et tootmisest välja läinud jäätist uuesti tootma hakkamine pole tavapärane praktika, kuid neilgi on olnud erandeid - näiteks lehmakommimaitseline Väikse Tommi pulgajäätis, mis toodi esmakordselt turule 2009. aastal.

«Kuna soovime tarbijaid sortimendi «püsiasukate» kõrval järjepidevalt uudismaitsetega üllatada, lõpetasime 2012. aastal lehmakommijäätise tootmise selleks, et teha ruumi uutele jäätistele. Tarbijatelt ikka ja jälle laekuvad küsimused andsid aga selge signaali, et see nostalgiahõnguline toode on jäätisesõprade seas väga igatsetud,» rääkis ta. Nii toodigi mullu lehmakommijäätis tagasi poelettidele. Nostalgia mõttes on varasemalt sortimenti tagasi toodud ka Regatt ja Koolijäätis.

Enel Kolk tõi armastatud kaubamärgina välja veel Onu Eskimo jäätised, mis on austusavalduseks Eesti esimesele jäätisetootjale Evald Roomale, keda rahva seas onu Eskimoks kutsuti.

«Eriti lõunaeestlased mäletavad siiani Tartu bussijaama juures olnud jäätisekioski, kus onu Eskimo jäätiseid müüdi ning igatsust selle lapsepõlvest tuttava emotsiooni ja maitse järgi avaldati meile korduvalt. Suur õnn oli kaubamärki arendada koostöös vanameistri endaga,» rääkis ta. Nii loodi uute tehnoloogiate ja vanade mälestuste abil klassikaline Onu Eskimo jäätistesari.

Teine maitse, mida on tarbijad Balbiinolt palju küsinud, et ehe karamell. Kui 90ndatel tegid jäätisemeistrid jäätistesse karamelli ise, siis ajapikku tundus juba mõistlikum see karamellitootjatelt sisse osta.

«Kuigi ka see uue karamelliga jäätis leidis palju austajaid, jäi nostalgiaokas, mida isetehtud karamelliga jäätis pakkus, paljudele kuhugi hingesoppi ning usun, et kõigist tarbijate soovidest enim oleme saanud just tagasisidet inimestelt, kes igatsesid vana head karamellijäätist,» lisas Kolk. Nii toodigi eelmisel kevadel tagasi isetehtud karamelliga koorejäätis, mille veidi mõrkjas mekk teeb varasemale silmad ette.