Siiri Erala: minu kevadine nägu

Siiri Erala

FOTO: Peeter Langovits

Hiljuti kuulsin ühe raadio hommikuprogrammi vahendusel järgmist mõtet: lume alt sulab välja meie endi nägu. Elan Tallinnas Lasnamäe veerel ja mulle see kevadine nägu ei meeldi. Ei meeldi ja tegelikult ei tahaks seda kohe mitte omaks tunnistada.

Mina ei ole ju talv läbi lasknud oma koeral maja ette häda teha, ei ole joonud odekolonni ja õlut ning järele jäänud taarat üle õla visanud, pole süstlaid maha loopinud ega prügikotti hange alla peitnud. «Pole teinud ja pole minu nägu!» tahaks protestida.

Kuna osalesin mõni aasta tagasi «Teeme ära!» koristustalgutel, on mul selle protestivaimu kõrval pähe hiilinud ka idee, et ehk peaks seda nägu, olgu ta siis võõras või oma, pisut kohendama. Läheks ja koristaks lihtsalt ära.

Aga kuidagi imelik on. Imelik on üksi õue luuaga vehkima minna ja talguprojekti korraldamine tundub keerukas. Tunnen sellest suurest majast vaid oma trepikoja inimesi ja neidki vaid niipalju, et vahetame hommikul tervitusi. Mina ütlen «Tere!» ja saan vastu «Dobroje utro!».

Ka «Teeme ära!» talgutel käisin koristamas kodust kauget metsaalust. Oma nägu on siiani unaruses…

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles