Proovisõit: Jeep Grand Cherokee

Sellest on möödunud juba peaaegu 30 aastat, kui ilmavalgust nägi esimene Jeep Cherokee, kirjutab Autonet.ee.

Disainilt oli see sama õudne nagu sõjavärvis indiaanlane, kuid eks nõudmised olnud tol ajal samuti teised ning see lihtsalt oli oma ajastu produkt.

Samas, tegu oli raamile ehitatud täismaasturiga, kõik hilisemad Cherokeed ja Grand Cherokeed on olnud juba kandevkerega sõidukid.

Kuid jätkem see mudelinime SJ kandev auto oma kohale autoajaloos, sest tänase ekraaniloo kangelane on hoopiski täiesti uus maastur, neljanda põlvkonna masin – Grand Cherokee, nagu seda hüütakse üheksakümnendate esimesest poolest, kui tavapärasega võrreldes ka suurem versioon turule toodi.

Siinkohal oleks aus üles tunnistada ka senine üsna pinnapealne kogemus Cherokeedega, sest kuigi väljast päris efektsed - eriti just üheksakümnendatel, kui esimesed uued sellised siinmail müüdi – peletas ainus pilk sisemusse autost aastateks eemale.

Samuti eeldaks selline kirvega tahutud robustsus siis juba ka asjalikku maastikulooma, paraku tuli jälle tõdeda, et liig pehme vedrustus ei kõlvanud korralikult tegelikult ühelegi teekattele.

Uus Grand Cherokee on õnneks täiesti teisest puust. Tõsi, raskem maastik jäi seekord proovimata, kuid selleaastased lumeolud lubasid ka muidu üsna ekstreemseid olusid läbivuse testimiseks.

Alustagem sellest, et proovisõiduautoks oli Overland varustusastmega isend (astmeid on kolm: Laredo, Limited ja Overland), mis meie vanas rahas maksab pisut alla 780 000 krooni, eurodes teeb see 49 800.

Auto mootoriks oli Pentastar-seeria 3,6liitrine V6 bensiinimootor, mis tootja andmeil arendab 286 hobujõudu. Teise võimalusena on saadaval kolmeliitrine turbodiisel, mis olenevalt seadest annab välja 190 või 241 hobujõudu.

Overlandil kasutatakse Quadra Drive II nelikveoskeemi, millesse kuulub nii aeglusti kui tagasillal elektrooniliselt juhitud piiratud libisemisega diferentsiaal.

Salongist leiab istmete vahelt nupud, mida vajutades on võimalik valida nelja eelhäälestatud sõiduseade vahel. Samuti on võimalik muuta õhkvedrustuse kliirensit. Seda lausa vahemikus 168 millimeetrist kuni 272ni.

Kuigi auto tühimass ulatub ligi 2,3 tonnini, jätkub mootoril võimsust ja momenti piisavalt tagamaks vägagi korralik kiirendus. Tehniliste andmete tabeli kohaselt peaks 100 kilomeetrine tunnikiirus olema saavutatav 9,1 sekundiga, kuid sõites tundub see küll kiiremini saabuvat.

Vedrustus on igatahes jäigem kui vanematel samanimelistel autodel ja kummalisel kombel tagab «snow» sõiduseade libedal teel turvalisima kulgemise. Kummaliseks pean seda just sellest seisukohast lähtudes, et teistel autodel olen tihti leidnud sobivaimad häälestused just mingi teise režiimi alt.

Aga autol endal polnud täitsa vigagi. Positiivse külje alt võiks ära mainida kere vähese kaldumise kurvides, mida raskete ja kõrgete autode puhul tihti tunda annab. Salong on vaikne, audiosüsteem suudab iga kell välismüra katta, vestluseks kõrvalistujaga pole häält vaja tõsta.

Kuigi mulle maasturid eriti pinget ei paku, tuleb tunnistada, et uus Grand Cherokee avaldas teatavat muljet küll.

Esiteks on välisdisain ümaram ning ka sisemus ei meenuta enam tuumakatastroofijärgset apokalüptilist utilitaarsust, vaid on silmale juba täitsa vaadatav.

Salong pakub suurt avarust, sellest räägib juba auto pikkuski: 4822 millimeetrit. Samuti on tegu suhteliselt laia masinaga: 1943 millimeetrit. Kõrguseks on tabelis märgitud 1764 millimeetrit.

Muide, ühe huvitava nüansina on Grand Cherokee kütusepaagi maht 93,5 liitrit, ehk teisiti öeldes oleks see märksa sobivam sõiduvahend piiriäärsetes maakondades nn passatimehele.

Paraku rikub võimaliku ilusa äri juba eos üsna janune mootor, mis linnas sõites vajaks 16 liitrit saja kilomeetri läbimiseks, maanteel ja kombineeritud tsüklis vastavalt 8,8 ja 11,4 liitrit.

See kõik on muidugi ideaaltingimustel, sest kes teel krapsaka autoga teist viiulit ikka mängida sooviks. Kolmeliitrise diiselmootori janu on veidi mõõdukam, kuid seda tuleks kõigepealt hinnata ka muude omaduste osas.

Grand Cherokee istmed on mugavad ning juhil kõik nupud kenasti käepärast leitavad. Pisut imelik on vaid kojameeste juhtimine, sest klaaside puhastamise lülitid asuvad suunatulede omadega samal pulgal.

Seega nendeni jõudmiseks tuleb käsi ümber harukordselt jämeda rooliratta või siis läbi selle pista. Ohutuse seisukohalt pole kumbki eriti mõistlik, õnneks on olemas ka vihmasensor.

Ühe positiivse lisana tuleks aga ära mainida roolisoojenduse, mis külma ilmaga autosse istudes äraütlemata kasulik tundub.

Nii saabki uus Grand Cherokee endale au tõsta vähemalt siinkirjutaja arvates oluliselt muidu üsna mõttetuna näiva segmendi mainet.

Kas ma ka sellise endale ostaksin? Ilmselt ei, sest arvestades pidevalt taevasserühkivaid kütusehindu, peaks igapäevaauto kütusekulu korreleeruvalt vähenema.

Aga midagi poleks selle vastu, kui mõnel sõbral selline garaažis seisaks ning seda mõnikord laenata saaks.