Calmia istikuäri aednik Jüri Annist rääkis Vikerraadio saates «Aiatark», et kõige hullemat kahju võivad viljapuudele ja -põõsastele teha just väikesed närilised – hiired, kes söövad puukoore läbi just maapinna lähedalt ja kes teevad seda üldiselt väga põhjalikult.
«Kui hiired puu kallale pääsevad, siis nad söövad üsna maapinna lähedalt tüve nii koorest paljaks, et see ainult valendab ja siis ei ole mitte midagi teha – see puu või põõsas on hukkumisele määratud ja pole muud midagi teha, kui ta tuleb välja juurida ja asendada,» möönis aednik.
«Aga kui juhtub, et hiire töö on mingil põhjusel pooleli jäänud ja koort on ikkagi osaliselt terve ja mahlad ja toitained pääsevad liikuma, siis aitab see, et kahjustatud koht tuleb katta pookevahaga. Ühesõnaga isoleerida ta haigustekitajatest ja vältida liigset kuivamist. Siis on lootust, et asi paraneb. Aga hiirte puhul on alati oht, et ta teeb seda ümberringi ja seal enam midagi ei aita,» lisas ta.
Jäneste puhul on puu või põõsa saatus natuke kergem. Jänesed söövad puude võra või põõsaste oksi üldiselt lume pealt, mis tähendab, et kahjustatud koht on märksa kõrgemal. Kui lumi oli sel talvel umbes 60-80 sentimeetrit kõrge ja isegi kui jänes rikkus terve tüve ümbertringi täiesti ära, siis puu ajab alt poolt pungadest uued võrsed üles ja aastate jooksul saab ta siiski uueks puuks taastada ja kujundada.
«Või kui ta on vähem kahjustunud, tavaliselt jänes näksib niimoodi, et osaliselt jääb koor terveks, siis piisab sellest, kui vigastatud koht ära siluda ja pookevahaga üle katta. Kui on noorem puu, siis ta kasvab kinni,» möönis Annist.
«Kui aga on näritud võraoksi, siis võib valida, et kui võra on niigi tihe olnud, võib rikutud oksad välja lõigata ja võib-olla on see viljapuule isegi kasulik – õhk pääseb liikuma, päike paistab sisse, õunad tulevad suuremad ja magusamad,» rääkis aednik.
«Aga kui on korralikult hooldatud õunapuu ja me ei taha okstest väga loobuda, siis saab täpselt seda sama ravi teha. Kui vähegi veel koort on terve, ja pole tervet ringi ära söödud, siis pookevaha ja side ja annab lootust,» lisas ta.
Külmakergitus
Kui kusagil on näha, et taimed on talvega välja kerkinud, siis tuleks need Annisti sõnul esimese asjana püüda tagasi vajutada või istutada. Kui see aga ei õnnestu, et maapind on veel kohmetunud, siis võiks ajutiselt paljastunud juurtele mulda peale raputada ja kui maapind lõpuks lahti sulab ja ära taheneb, siis istutada või vajutada taim tagasi.
«Aga igal juhul tuleb seda teha ja üle kontrollida, sest kui juured jäävad kauaks päikese kätte ja tulevad kuivad ilmad, siis on võimalus, et püsikud hukkuvad kergesti,» nentis aednik.
Lumiseen
Kui muru on juba tahenenud, siis tuleb üle vaadata ka lumiseene kahjustus, mis on hallikamate laikudena muru pinnal. Sellisel juhul tuleb kahjustunud kohad üle riisuda ja kokku kraabitud materjal võimalusel ära põletada. «Siis on lootust, et päikese toimel need seened hävivad ja muru taastub,» selgitas Annist ning lisas, et kui on tegemist väga suure kahjustusega, tuleb võib-olla isegi ka uut seemet külvata.
«Siin-seal on ka väga suur mutikahjustuste hulk. Mutimullahunnikud tuleks ka kohe esimesel võimalusel laiali riisuda, sest muidu saab muru rohkem kahjustada,» lisas aednik lõpetuseks.