7 aastat juhilube tegemas: olin ülinärviline ja doseerisin palderjaniga üle

Sõidueksam. Illustratiivne foto.

FOTO: Stanislav Moshkov / Õhtuleht

Avaldame lugejakirja naise kogemusest mitmes eri linnas riikliku sõidueksami läbimisel. Ta tõdeb, et enamasti oli ise närviline ning vead olid põhjendatud, kuid esines ka ülekohtust käitumist. Samuti oleks tagantjärele mõeldes autokool võinud temaga olla karmim.

Mina tegin ligi seitse aastat lube. Käisin Pärnus Aide autokoolis, teooriaõpetaja oli väga hea. Sõiduõpetajaga võiks rahule jääda. Hiljem oleme tuttavatega arutanud, et ta suunas tähelepanu pigem käigukangile, näiteks soovitas: «See kurv võta ikka selle käiguga» ja «see pööre ikka sellega». Muidu olid õpetajal päris rahulikud sussid, isegi liiga rahulikud. Koolieksami tegin miljoni veaga «sooritatud».  

Nonii koolipaber käes, nüüd Pärnu ARKi. Pean mainima, et teooriaeksamid tegin kõik ära esimese korraga. Neid tegin ka mitu korda, sest iga aasta möödudes kaotab eksam kehtivuse.

Esimene sõidueksam on mul kõige paremini meeles. Jalg värises pedaalil nagu haavaleht - auto suri paar korda välja, käed higistasid roolil ja sisemine mina tahtis plahvatada. Eksamineerija oli kõrval nagu turtsuv siil - muudkui mühatas ja ma mõtlesin iga kord: «Mida ma nüüd valesti tegin?» Kuskil kõrvalteelt peateele keeramist ootama jäädes tõmbas härra Siil kässari peale ja kukkus valjuhäälselt seletama: «Kassssa siis ei tundnud, kuidas autu präägalt tagasi vajus!?» Loomulikult ma ei suutnud midagi vastu piiksatadagi, vaid mõtlesin, et ei tundnud jah.

Kõik muud asjad said tehtud, isegi estakaad ilma käsipidurita, mida ma polnud koolis kordagi teinud, parkimised jm. Hiljem eksamineerija seletas vigadest ja paiknemisapsudest, mida mina endale silme ette manada ei suutnud.

Järgmise eksamiga sattus tore naisterahvas, kes märkas kohe minu kohutavat närveerimist. Ta proovis minuga vestelda muudest asjadest  aga närv ei pidanud vastu. Teisel eksamil oli puhas linnasõit ja see kestis justkui terve igavik. Ma ei mäleta selle eksami vigu.

Kolmandal korral olin ekstra närvis ja võtsin 5-6 tükki palderjani. Uhasin need endale kerre, läksin sõitma ja kaugele ei jõudnudki - Audru pealt Vana-Pärnu poole ja rahumeeli vastasuunavööndisse. Tahtsin tagasi ARKi sõites hirmsasti eksamineerijale öelda: «Ole mees, sõida ise, ma nats liiga rahulik!»

Vahepeal sai eksameid tehtud endiselt Pärnus ning turtsuva siili nahutamist tunda. Korra käisin ka Rapla ARKis, kus tuli kohvik Võiroosi poolt valge kaubik, aga ta nina alles paistis maja otsast ja ma suundusin kindlameelselt ringteele... Kui järsku härra pedaali tallama hakkas. Mul oli aega minna küll tegelikult ja ma ei saanid aru, miks ta seda tegi. Ilmselt minu suurim viga ongi see, et ma ei kaitse end ega räägi siis kui vaja. Vaielda ka ei julgenud.

Pikkade vahede ja rahakogumistega sain aegajalt endale eksamikatset lubada, aga ikka tulutult. Lisasõitudeks mul enamasti raha polnud.

Neli aastat tagasi olin Pärnus, lapseootel ja läksin eksamit tegema. Siis oli küll tunne, et tahan selle vaidlustada. Eksamineerija käskis suunduda kesklinna pärast risteed. Tablool üleval näitas aga kaks sõidusuunda kesklinna poole. Pärast ristmikku eksamineerija ütles kurjalt, aga rahulikult, et käskis kesklinna poole. Kust mina pidin teadma, et see sõidusuund peale Selverit otsa saab. Närv oli nüüd kümme korda suurem. Teine viga Port Arturi ja bussijaama ristmikul - kästi keerata vasakule, mina läksin paremale, reastusin ilusti, suund ja kõik õige, aga lihtsalt valele poole.

ARKi tagasi jõudes rääkis eksamineerija minu vigadest, oli kahevahel ning siis vaatas mu kõhtu ja lausus, et sinu olukorras proovi veel. Kodus kurtsin abikaasale, et kas olen sellepärast kehv juht, et linna ei tunne või sõidan valesse kohta. Kas olen ainuke, kes teelt eksib, paremat ja vasakut ei tunne ja närvis on? Kui ta oleks toetavam olnud, oleksin selle eksami vaidlustanud.

Viimase eksami tegin Haapsalus (ehk polnud turtsuv siil sinna kolinud). Mõtlesin, et võtan võõra linna, kirjutasin käele parem ja vasak ning kostitasin end ühe palderjaniga. Kuivatasin käsi pidevalt pükstele ja sõitsin nii kuidas oskasin. Linna minnes ütles eksamineerija, et lähme kesklinna poole. Kui õigesti mäletan, siis olin vist sisemisel ringteel, kuid sama teema - peale teist ringteed läheb tee üheks.

Seekord olin julge ja ütlesin eksamineerijale, et olen siin esimest korda ega teadnud, et tee üheks läheb. Teine viga oli bussijaama teelt liikuda vasakule, kus paiknesin korraks ka vastasuunas. Mitte ühtegi viidet polnud, et tee on kolmeks ja jooned üdini kulunud... Õnneks sain kohe aru ja reastusin õigesse suunda. Närv oli tegelikult ülim, näpuotsi ma ei tundnud enam.

ARKis sain teate, et olete eksami sooritanud. Rääkisime üle need kaks viga, põhjendasin neid ja hüppasin rõõmust lakke. Pärnus ei oleks mind sellise apsuga läbi lastud ja ma poleks ka vaielnud, sest viga on viga ka siis, kui sellest kohe aru saan.

Ma ei ütle, et ARK kiusas mind, ent tean ise, kuidas enamikel eksamitel tegin vea alles lõpus. Need ei olnud kohutavad vead, aga ilmselt ka mitte andestavad. Kuigi tundsin tihti, et mu sõidukogemus ja närv lihtsalt ei anna minust rohkem välja ja ma polnud enamaks suuteline. Vahel tundsin, et kas ei võiks siis vähemalt minu puhul natuke latti alla lasta. Kõlasid vead: suuna mitte näitamine, vale paiknemine, ebakindlus, jäik juhtimine ja autovaenulikkus. Kahel korral kadus ka pedaal jala alt minema, eksamineerija oli minust kiirem.  

Eksami tegin ajaliselt lõpuni vist ainult turtsuva siiliga. Enamasti ajas ta ise mind juba närvi ja temaga ma tihti kaugele ei jõudnud, läbikukkumised olid põhjendatud. Tegelikult meenutas ta mulle minu karmi isa, kelle jaoks ma ei teind kunagi midagi õigeti. Umbes kolmel korral tundsin küll, et noritakse üle, kuigi see on tagantjärele tarkus.

Autokoolid võiksid olla koolieksamil karmimad, sest tegelikult poleks nad tohtinud mind ARKi veel lasta. Soovitan sõidueksamit teha ühtemoodi. Nii pikk on see tund lihtsalt linnasõitu teha, eriti minusugustel ekstranärvilistel olenditel.

Kokkuvõttes pole kellelegi midagi ette heita. Kõik teevad oma tööd ja õpilasena polnud ma lihtsalt suuteline iseenda närvilisusega toime tulema ja selles pole keegi süüdi. Päris mittemillegi eest läbi ei kukutata.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles