Anneli Talvik: miks rahastada tervishoiu kvaliteeti?

, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anneli Talvik.
Anneli Talvik. Foto: Erakogu

Tuleks teha kõik, et ­Euroopas veel väga innovatiivne lähenemine, kus tervishoius tahetakse rahastada kvaliteeti, saaks Eestis jätkuda, kirjutab perearst ­Anneli Talvik.

Eesti Perearstide Selts on esimene erialaselts Eestis, kes on koostanud oma kvaliteedistandardid. Samuti on juba viis aastat töötanud süsteem, kus haigekassa rahastab kvaliteetset arstitööd tegevaid perearste paremini. Tõsi, see on imeväike raha, aga vähemalt algus. Kvaliteedi eest tuleks maksta vähemalt 30 protsenti kõrgemat tasu. Selle võrra tuleks ebakvaliteetset tööd tegevate arstide lepingut kehvemaks teha. Tuleb luua mehhanism, mis võimaldaks areneda just kvaliteetsel arstiabil. Praeguse süsteemiga ei ole  arengut üldse – arstide arv väheneb ja rahaline ressurss on vajadustele jalgu jäänud. Paigalseisu jätkumisel tagab haigekassa kõigile ühtlase, aga kas just alati kvaliteetseima abi.

Igas valdkonnas on mõistlik investeerida sellesse, mis toob raha tagasi. Nii on harjutud mõtlema äris, aga palju vähem meditsiinis. Haiguste ravimise asemel on maailmas siiski kõlapinda leidmas haiguste ennetus, Eestis viimasel ajal sõnades, aga tegudes ikka veel liiga vähe.

Miks pidada üleval tervishoidu, mis põhineb ühikutel, kui patsiendile on tähtis hoopis personaalne ja terviklik lähenemine, kvaliteetne diagnoosi püstitamine ja edasine ravi? On tuntud tõde, et mida mõõdad, seda ka saad. Mitu tükki arsti vastuvõtte, mitu uuringut? Mitme pea raviraha saab perearst? Siiani on arstide töö tulemuslikkust mõõdetud just tükkides. Kas tükkide eest maksmine soodustab ka õigeid tegevusi? Perearstid saavad pearaha ja see peaks olema süsteem, mis motiveerib pidama patsienti võimalikult tervena – mida tervem inimene, seda vähem vajab arsti ja seda vähem kulub ka raha. Nii et kui praksisepidajast perearst panustab tööle asudes kõvasti inimeste uurimisse ja tegeleb haiguste ennetamisega, siis peaks järgmistel aastakümnetel lihtsam olema.

Siiski kahtlusi on: perearstid ei ­uuri kõikjal patsiente piisava põhjalikkusega. Miks? Perearstid on algatanud koostöös haigekassaga mitmeid auditeid, mis näitavad tegelikku olukorda Eesti 837 perearstiga esmatasandil. Samuti on riigikontroll koostamas mahukat esmatasandi auditit, et uurida, kas perearstisüsteem on end õigustanud. Ka selles auditis on perearstide selts ise aktiivselt osalenud, sest kvaliteet perearstide töös on seltsi esmane prioriteet.

Mis on selgunud? On arste, kes ei uuri patsiente piisavalt või kui uurivadki, siis ei tee sellest järeldusi. On ka arste, kes saadavad patsiendi kergekäeliselt eriarstile või hoopis EMOsse – nii tehti ka nõukaajal ja vanast ajast on harjumus käe sees. Ei pea ise vaeva nägema, sest raha antakse haigekassast kõigile ühtemoodi. Nüüd on selgunud, et Eestis oli eelmisel aastal 15 perearsti, kelle pisut rohkem kui 26 000 teatud diagnoosiga patsienti pole üldse kordagi aasta ehk 12 kuu jooksul vajalikele uuringutele saadetud. Kas sellist perearsti teenust peaks ka haigekassa rahastama?

Ei, sest see ei ole patsiendile turvaline. Rahastama peaks sellist meditsiini, mis pakub kaasaegset perearstiabi koos vajalike uuringute ja vajalike tugiteenustega järjepidevalt ja kvaliteetselt. Kui tuleme tagasi kvaliteedi juurde, siis ei tohiks unustada, et esmatasandisse investeerimine toodab «tervist» – perearsti kvaliteetne töö aitab varakult diagnoosida tõsiseid terviseprobleeme ja annab kokkuvõttena rahvastikule juurde tervena elatud aastaid. Investeering tasub end rahvatervise seisukohalt ära.

Haigekassale ja perearstide seltsile on aastate jooksul selgeks saanud, et peale ebakvaliteetse töö tegijate on meil ka tesitmoodi perearste. Nende arstide patsiendid koormavad eriarstiabi süsteemi palju vähem. Selline perearst teeb ise vajalikud uuringud, püstitab diagnoosi ja võtab ravivastutuse. Kui vaja, siis konsulteerib ka eriarstiga. Need perearstid jälgivad oma patsientide tervist hoolsalt ja sekkuvad õigel ajal ennetustegevusega. Nende perearstide praksised on hästi üles ehitatud, seal töötab pereõde ja meeskonnatöö toimib.

Just nendesse perearstikeskustesse on suur patsientide tung, paljud tahaksid endale sellist perearsti.

Need on tipp-perearstid, kellesse riigil tasuks investeerida, sest nende läbipõlemine või Eestist lahkumine on riigile mitu korda kallim. Kasumlik on väärtustada head arsti – nii toob riik kvaliteeti investeeritud raha tagasi ja kasu saab kogu süsteem tervikuna. Mõju väljendub eluea kasvus ja tervena elatud aastate kasvus – see on aga iga riigi tervishoiusüsteemi eesmärk.

Kas kvaliteetset perearstikeskust peaks nii rahastama, et sinna saaks juurde palgata arste ja seeläbi juurde võtta patsiente? Kas patsient tahaks, et ta saaks käia väga hea perearsti juures? Aga kui häid arste ei jätku, kuidas siis soodustada nende juurdekasvu, kuidas laiendada kvaliteeti? See on küsimus lugejale. Kas jätkata vana, rahastamismudelilt aja ära elanud süsteemiga, kus kõigile antakse võrdselt hoolimata töö tulemustest, või rahastame kvaliteeti?

Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kes seostas perearstide töö ja tulemuste kvaliteedi rahalise lepinguga. Peremeditsiin oli esimene eriala Eestis, kes sellist süsteemi arendama hakkas. Nüüd tuleks teha kõik, et Euroopas veel väga innovatiivne lähenemine, kus tervishoius tahetakse rahastada kvaliteeti, Eestis jätkuda saaks. See on patsiendi huvides, saada maksudeks makstud raha eest kvaliteetset arstiabi.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles