Esimesed tegusad päevad aias sel kevadel

Pügatud ja kammitud põõsad

FOTO: Helen

Nüüd on küll peaaegu kogu lumi aiast sulanud. Kõik põõsad on lume alt väljas, terrass on peaaegu puhas ja aias on niiiiiiii palju ruumi. Kujutad sa ette, et kõnniteel mahub üksteisest mööda minema, koer saab ennast ühe koha peal ümber pöörata ja ei peagi järgmise "ristmikuni" tagurdama ja isegi aiakäruga mahub aias sõitma... Oeh, kevad on ikka tore :-)

Õnneks oli nüüd pikk nädalavahetus ja peaaegu kogu vaba aeg sai aias veedetud. Esiteks riisusin ära põõsaste alused ja lõikasin kõik põõsad palju pisemaks - kaks aastat kõva lund ja suvel tublit kasvamist, olid põõsad päris laiaks ja suureks teinud. Ja nüüd jääb vaid üle loota, et nad ikka lehte ka lähevad selle tugeva kärpimise peale.

Siis rohisin lillepeenrad ära. Ega tegelikult umbrohi veel ei kasva, aga kõik kohad on jälle pisikesi vahtraid täis. Tahab keegi? Sellised 1,5cm kõrgused. Ma annan tasuta ;.).

Seejärel asusin ühe, minu jaoks mõnes mõttes kõige hirmuäratavama tegevuse juurde - selgitada välja, mis sai talvel roosidest. Kõigepealt piilusin, väike värin hinges, eemalt, et kuidas roosid välja paistavad. Seejärel lähemalt. Ja siis juba päris lähedalt ja...minu suureks rõõmuks olid kõik mu roosid (ehk siis tegelikult kõik mu kaks roosi ;-) ) talve üle elanud ja märgata oli juba ka esimesi pisikesi pungasid. Milline kergendus. Ega ma tean küll, et mis nendega ikka talvel juhtuda saab, aga pisike hirm oli ikka. No, et kui äkki hiired söövad või jäid nad liiga pikaks ajaks lume alla õhupuuduse kätte või äkki koer tegi talvel liiga kui arvas, et just see on see koht, kuhu võiks korraks seisma jääda ja ühte jalga natuke kõrgemale tõsta...

Aaaa, ja vesiroosi tõin ka välja ära. Esimesel päeval ei pannudki teda uude vanni, kartsin, et äkki on vesi liiga külm ja et las ta harjub välisõhuga enne. Aga, kui teisel päeval ta vanni panin, nägin, et ta oli juba kottpimedas keldris aru saanud, et kevad on käes ja kasvatanud endale ühe uue lehe ja veel umbes kolm-neli erkpunast lehepunga.

Ainult et ühele, sellele eelmisel aastal tädi käest saadud, nimetule mägisibulale, see talv ei sobinud. On teine selline vesine ja kohati hallikas-lillaka tooniga. Aga ehk ikka kosub uuesti. No ja tulbilehtede meri, mis mul nüüd aias vohab, on ikka võimas küll. Oh seda ilu, mis kohe-kohe tulema hakkab. Lugesin üle, sügisel maha pandud 108st sibulast on 107 üles tulnud. Minu kohta pääääris hea tulemus. Kui nüüd õitsema ka kõik hakkaks, oleks lausa ime.

Seniks, et ikka krookustele ja silladele midagi veel lisaks aias õitseks, ostsin mõned võõrasemad ka. No ma kohe kuidagi ei suuda neist loobuda. Kuigi, eelmisest aastast jäi ka umbes kaks-kolm võõrasema peenra peale alles. Rohekas-kollased õrnad õied hakkavad just-just avanema. Nii, et võõrasema ikka ei ole ühe aastane taim, nagu poes kindlalt väidetakse ;-).

Järgmiseks nädalaks on siis ülesannetest veel maasikapeenra korda tegemine, uue hernepeenra ehitamine (loodan, et oravad herneid ei söö...muidu jääb sel puhul ka meile ainult kasvatamise rõõm). Ja kogu aia riisumine jäi ka järgmiseks nädalaks. Sel nädalavahetusel oli maa veel liiga pehme. Või kas keegi teab, kas või miks üldse peab kevadel muru riisuma? Sügisel silusime kõik murukarvad ilusti ühte suunda siledaks, kuivanud lehti peale ei jäänud, et äkki hakkabki ilma riisumata kiiremini ja ilusamini kasvama?

PS Nädalavahetusel meenutasin endale ennast u 10-aastasena, kui kohe kuidagi õhtuti õuest tuppa ei saanud. Nüüd ka, igal õhtul, ikka veel ja veel nokitseks siit ja sealt ja ikka veel ei taha minna ja ma ainult natukene olen veel ja ma kohe tulen, aga enne veel teen selle ära ja... Mmmmmmmm, kevad on ikka niiiiiiii mõnus :-D.

Heleni aed asub siin.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles