Lugejate lood: veidraimad saagid mardijooksu kotis

Maria Joost
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mardisandid saaki üle lugemas.
Mardisandid saaki üle lugemas. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Homme on mardipäev, mis tähendab, et täna õhtul jooksevad kostümeeritud ja värvitud tegelased marti. Postimehe tarbijatoimetus kogus lugusid veidramatest ja meeldejäävamatest mardijooksu saakidest.

Üks suits lapse kohta

«Olin 8- või 9-aastane, kui umbes neljaliikmelise seltskonnaga Lasnamäel marti jooksmas käisime. Ühe viiekorruselise kortermaja elanik ei arvanud meie kostüümidest ja etteastest suurt midagi – andis kõigile ühe suitsu ja pomises midagi vene keeles. Suitsud viskasime hiljem õues ära.»

Kolm morsiklaasi ja mardifoobid

«Minu laps käis aastaid tagasi marti jooksmas uues kortermajas, alles sisse kolinud perel polnud lastele muud anda kui kolm kaunist morsiklaasi. Iga laps sai ühe. Pärast naabrinaisega naersime, et las lähevad kadrisandina samasse kohta, saab kuuese komplekti kokku. Minu lapse klaas läks kahjuks kiiresti katki.

Mõne aja eest, kui laps oli paariaastane, siis lausa palusin tänaval kohatud mardisante, et minge kindlasti sinna majja ka, teid oodatakse. Sante on lihtsalt nii väheks jäänud, et mitu aastat nad meil ei käinud.

Neli aastat tagasi käisin n-ö turvamas Nõmmel sanditamist. Aiad lukus, koerad lahti, isegi kui kella andsid, siis ust lahti ei tehtud, piiluti kardina vahelt. Raske oli korraliku eeskava valmis mõelnud 4- ja 5-aastasele selgeks teha, miks neid sisse ei lasta. Nadi tunne jäi. Õhtu päästis üks pere, kelle aias märkasid lapsed kassi ja küsisid, kas silitada tohib. Pererahvas lubas lahkelt, et kui tahad, võid kassi koju viia. Õnneks suutsin sõbra lapse ära veenda, et kassi pole mõtet koju kaasa võtta, kuigi pererahvas lahkelt lubab. Vanemaid see ilmselt ei rõõmusta.»

Pakk võid santidele

«Tuleb meelde üks kahekümne aasta tagune lugu, kus saime marti joostes ühe pimeda mehe käest tänutäheks ilusa laulu eest paki võid. Tal polnud muud midagi pakkuda ja tühjade kätega ei soovinud ta meid ka minema lasta.

Ei osanud selle võiga muud peale hakata, kui otsustasime lindudele söödamajja panna (arvasime, et kui pekki võib neile nokkimiseks panna, ju siis sobib või ka).»

Pererahvale kohviõnne ja tabamatu Ita Ever

«Meenuvad kaks asja. Esiteks – omal ajal ehk nii 25–30 aastat tagasi, kusagil 1980ndate lõpus või 1990ndate alguses marti joostes oli martidel kombeks visata ära minnes põrandale peotäis kohviube ja soovida perele kohviõnne – ma ei suuda konkreetset aastat meenutada, aga see oli tõenäoliselt nn talongiaeg või sellele järgnev aeg, mil midagi polnud saada, kohvi eriti. Tänapäeval tunduks see vist suhteliselt jabur, aga tollal oli see (kohviõnn ja kohvioad) viljaõnnest ja viljateradest modifitseeritud moodne komme. Ja perenaistel tõmbas ikka suu muigele.

Teine asi, mis meenus, oli see, et me jooksime marti Mustamäel paneelmajades, ja keegi lastest teadis, kus elab Ita Ever, käisime vähemalt ühel aastal, arvatavasti rohkemgi, selle juhatuse järgi tema ukse taga kella laskmas, endal süda peksmas ja käed värisemas, aga eks tal olid teatris etendused, igatahes ei olnud ta kunagi kodus. Õnneks. Kui see ikka oli õige uks...

Mida me saime... Vat seda ei mäleta kahjuks. Kommi, küpsiseid ja õunu ikka põhiliselt.»

Kõige parem kink tuleb südamest

«Sellest on küll juba mitukümmend aastat möödas, aga viimati käisin marti jooksmas, kui olime 16-aastased. Olime neljakesi (kaks noormeest, kaks neidu), laulsime neljal häälel korralikke ilusaid laule, aga maalitud nägudega ja tagurpidi kasukatega nägime vist nii koledad välja, et igale poole ei tahetud meid sisse lasta ning ühena tolle õhtu eredamatest hetkedest on meelde jäänud, kuidas meid ühe maja kolmanda korruse aknast õuntega loobiti, et me ei lõugaks nii kõva häälega maja ees laulda ja ära läheks.

See maja jäi tolle õhtu viimaseks tülitamiskatseks ning suundusime ühe sõbra juurde koju, kes ei saanud ennist koduarestis olemise pärast meiega liituda ning jagasime seal perelastega mardisaagiks saadud komme, küpsiseid ja õunu ning sõime võileibu, laulsime ja kuulasime pereisa ja -ema pajatusi ammustest aegadest. Minu jaoks oli selle õhtu kõige parem saak selle pere vanemate südamlik tähelepanu ja aeg, mida lahkesti pühendati võõrastele lastele, koheldes neid samasuguse soojusega nagu enda lapsi. Ega ma siis seda muidugi taibanudki, aga see tunne jäi sisse ja on tänini südames.»

Hea lugeja! Anna teada, milliseid asju oled Sina marti joostes saanud ja kirjuta sellest tarbija@postimees.ee.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles