Ametnikud sekkuvad lese pereellu
13. mai 2011, 09:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta eest naise matnud Raivo Kraak tahaks kolida koos kahe lapsega valusate mälestustega seotud korterist oma majja, selle asemel on ta sattunud jantlikku protsessi, kus mehe ja tema laste eest otsustavad ametnikud, kirjutab Nils Niitra.
Vähe sellest, et kohus ei luba Kraagil uue maja ehitamiseks korterile hüpoteeki seada, mees on pärimisprotsessi käigus jäänud segastel asjaoludel ilma ka suurest osast endale kuulunud varast.
Lastekaitseametnikel ei ole etteheiteid Kraagile, kes on keerulisel ajal toime tulnud nii 12-aastase tütre kui 14-aastase poja isana, naise põetaja kui ka ettevõtjana. Küll aga nõuab mullu juulist jõustunud uus perekonnaseadus Kraagilt iga laste pärandvaraga seotud tehingu kooskõlastamist kohtuga ning siin on kohtunik ja Tartu linna lastekaitseteenistus võtnud endale voli sekkuda ühe perekonna siseellu. Varem sai selliseid nõusolekuid anda ka lastekaitseametnik ilma kohtu loata, nüüd siis on sekkujaid juurde tulnud.
Pärast naise surma juhtus kõigepealt segadus Kraakide ühisvaraga. Kui enne kuulus mehele pool kinnisvarast, nagu abielu puhul tavaks, siis tänavu avastas mees, et talle on jäänud kohtu otsusega alles kolmandik ja ülejäänud kaks kolmandikku kuulub võrdselt tema kahele lapsele.
Tegelikult kuulus kolmandikena jagamisele Kraagi naisele kuulunud pool ühisvarast, aga kohtus jagati kogu korter kolmandikeks. Kohtunik jagas kinnisvara kolmeks võrdseks osaks siis, kui mees küsis luba oma laste pärandiosa käsutamiseks.
Lapsed tahavad tube
Kraak ostis endale säästude eest Tartusse eramukrundi ja tahab sinna ehitada nüüd maja, et minna edasi nii enda kui oma laste eluga. Ja ka tema kaks last on kohtule kinnitanud, et tahavad maja ja oma tuba. Selleks küsis Kraak kohtult luba korteri ja vajadusel ka teiste kinnistute müügiks või siis neile hüpoteegi seadmiseks.
Tartu linnavalitsuse lastekaitseteenistuse juhataja Sirli Peterson avaldas aga kohtule arvamust, et korteri müümine või sellele hüpoteegi seadmine pole laste huvides. Petersoni arvamuse aluseks olid tema andmed, et Kraagil on teisigi vahendeid majaehituse rahastamiseks. Kraak sai kohtult küll loa korter müüa, aga mitte sellele hüpoteegi seadmiseks. Hüpoteek osutuks Petersoni hinnangul lastele tulevikus liialt koormavaks.
Tegelikult ei soovi Kraak korterit isegi edasi pidada, küll aga tahab ta koos lastega selles elada seni, kuni maja valmis saab. Seejärel müüks ta korteri maha ja maksaks ka pangale võla. See argument aga kohut ei veennud. «Oleks uuritud minu maksekäitumist, palgasaamist või seaduskuulekust, aga ei,» ütles Kraak.
Isegi kui Kraak müüks korteri maha, saaks ta selle müügihinnast vaid kolmandiku, ehkki enne naise surma kuulus talle pool. Kaks kolmandikku peaks ta aga panema laste tarbeks kõrvale ja küsima selle raha kasutamiseks kohtult uuesti luba ja maksma muidugi ka järjekordse riigilõivu.
Keeruliste aegade kiuste hakkama saanud Kraaki häirib see, kuidas talle tundmatud naisterahvad – kohtunikud ja lastekaitseametnikud – tegelevad tema ja ta laste isikliku elu ja otsuste ümberkujundamisega. «Kui ma seda kõike nägin, oli esimene mõte siit Eestist kiiresti minekut teha,» räägib ta.
Tartu lastekaitseteenistuse juhataja Sirli Peterson ütleb, et mullu jõustunud perekonnaseaduse üheks eesmärgiks oligi soov piirata vanemate õigust toimetada lastele kuuluva varaga. Ametnik ütleb, et lastekaitse juhindub igasuguste lapsi puudutavate otsuste langetamisel eelkõige lapse huvidest.
Peterson teatas, et laste koormamine hüpoteegiga pole nende tuleviku huvides, kui asju saab lahendada ka muul moel. «Võtame tavalise olukorra, kui laps tahab minna ülikooli ja võtta õppelaenu – siis aga on tal laen seljas,» arutles Peterson. «Ja kui ta soovib ise osta pärast ülikooli lõppu korterit, siis ei ole tal hüpoteegi tõttu võimalik seda teha.» Petersoni sõnul üritab lastekaitse pikalt ette mõelda.
Peterson lisas, et tal pole Kraagile kui isale mingeid etteheiteid. «Me ei analüüsi selles protsessis lapsevanema vanemlikke oskusi,» rääkis ta.
Oskused ei määra
Juuraga harva kokku puutuvale inimesele käivad aga täielikult üle mõistuse põhjendused, kuidas ikkagi Kraagile jäi ühisest kinnisvarast pärast pärimist väiksem osa kui enne naise surma. Pärimisasju korraldanud notar Kairi Aarik ei saa konkreetset juhtumit kommenteerida.
«Kinnistusraamatusse ei ole kirja pandud omanike osasid,» selgitas ta üldisemalt. «Kui abikaasad on abielus, siis on tegu nende ühisvaraga, kus osad on kindlaks määramata. Aga praegu on samasugune olukord ka pärimisseaduse alusel pärijate vahel – pärijatele kuuluvad osad on samuti kindlaks määramata.» Osade kindlaksmääramiseks tuleb läbi viia eraldi vara jagamise menetlus.
Samas saab Aariku vihjest siiski niipalju aru, et kohus ei peaks lihtsalt võtma aluseks kinnistusraamatu lakoonilist märget, vaid lähtuma ka muudest dokumentidest, mida talle esitatakse.
Antud juhul jagas kohtunik vara oma äranägemise järgi mehhaaniliselt kolmeks võrdseks osaks, selmet kontrollida, millised on tegelikult need kinnistusraamatus määramata osad. Notari tunnistus tegelike osade kohta on sealsamas Tartu kohtumaja kinnistusosakonnas olemas.
Kraak kaebas küll kohtu määruse edasi ringkonnakohtusse ja soovis sellega pärandi õiget jagamist, aga siis leidis juba korra omatahtsi vara jaganud kohus, et see on hoopis eraldi kohtulugu.
Nüüd siis peab Kraak alustama kogu pärandi jagamise protsessi algusest peale ja tegema kohtukullile uuesti selgeks, et talle kuulub endiselt pool kunagisest ühisvarast ja vaid teine pool jaguneb võrdsete osadena tema ja laste vahel.