Sisuturundus

Iga asi saab parem, kui lisada näpuotsaga infotehnoloogiat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: TTÜ

Kui Gutenberg 15. sajandil trükimasina leiutas, oli mõnda aega paralleelselt kasutusel kaks paljundamisviisi: käsikirju trükiti raamatuteks ning raamatuid omakorda kirjutati käsitsi ringi, kuna kõigil veel trükkimisvõimalust ei olnud. Nüüd on kõigil trükkimisvõimalus, aga käsitsi kirjutamine pole ikka veel ära kadunud. 

Nii on olnud kõigi suuremate leiutistega: televisiooni tulemine pidada välja suretama raadio ja kino, televisiooni omakorda internet. Aga võta näpust, kõik «vanad» on endiselt päevakorral ja väga armastatud. Ning isegi kui Eestis tundub, et hobused-härjad on küll autode-traktorite tulekuga välja tõrjutud, siis vaid paar autosõidupäeva lõuna pool tehakse loomade jõul endiselt kõiki argipäevasõite ja palju põllutöid.

Digimaailmaga on praegu samamoodi nagu pärast trükimasina leiutamist: kõik lahendused on paralleelselt kasutusel digitaalsena ja «vanaaegsena» ning «konverteerimine» käib mõlemal suunal. Näiteks suurema osa oma maksetest teevad paljud inimesed pangakaardiga, aga sularaha on ikkagi ka käepärast, turul peeti osta digiraha eest ei saagi. Kui sularaha vaja, võtame pangast osa välja, aga kui seda mingil põhjusel liiga palju on, siis viime rahatähed panka. Fotod klõpsime digiaparaadiga ja hoiame «pilves», aga et neid kodus albumisse panna või maavanaemale viia, trükime vahel parema valiku välja. Ja vastupidi: pildistame või skännime arvutisse paberpilte, et neid näiteks sotsiaalmeedias jagada. Navigatsiooniseadmed on abiks tundmatu aadressi või kiireima teekonna leidmisel, aga kaugemat reisiplaani on kõige parem ikkagi teha suurel paberkaardil. E-lugerisse mahub küll korraga väga palju raamatuid, aga ikkagi ostetakse, laenutatakse ja loetakse paberraamatuid. Ajalehtedega sama lugu: seesinane erileht räägib küll digitulevikust, kuid ilmub nii käegakatsutava ajalehena kui ka veebis bittide ja baitidena. Sest et osa lugejaid eelistab olla online ja teine osa offline.

Vanad armsad asjad ega harjumused ei kao, aga uued mugavad lahendused ei peagi neid välja tõrjuma, vaid täiendama, ja päris kindlasti teevad nad elu kõvasti mugavamaks. Kui lasteaialaps ja tema vanavanaisa Eesti 100. sünnipäevaks kooki teevad, avab sõjajärgne generatsioon kaustiku, kuhu ta on kogunud perekonna lemmikretseptid. Kui ta ei tea, kust mõõtekopsikut või vaniljekauna leida, hõikab küsimuse ülakorrusele või helistab järgmisele põlvkonnale. Aga iga asi saab parem, kui lisada näpuotsaga infotehnoloogiat. Alfa-põlvkond valib retsepti online-kokaraamatust, küsib teistelt pereliikmetelt nõu suhtlusäpi kaudu ja guugeldab mõõtühikuid. Lisaks oskab ta programmeerida praeahju ning munakollase eraldamist õpivad nad koos Youtube’ist. Need tänapäeva noored vist õpivadki pooli asju Youtube’ist.

Kõik need digiabimehed on muidugi väga mugavad ja ei tahakski enam, et suhtlus teisel pool maakera oleva sõbraga peaks käima ainult paberkirjade ja postiljonide najal. Aga ehkki me ei osanud praeguseid nutivõimalusi 25 aastat tagasi ettegi kujutada, tundub vahel, et edasi minna saab lõputult. Kui iga päev enda ümber olevaid nutikaid lahendusi märgata ja jälgida, hakkavad silma ka sellised, mida veel ei olemas ei ole. Ei ole sellepärast, et süsteemi on veel vaja arendada, aga ainult õige pisut. Näiteks toodetakse elektrit ookeanilainetest, tuulest ja päikesest, aga tänaval telefoni laadimiseks peame ikka taskusse pistma ka akupanga. Teadlased on tegelikult juba leiutanud kanga, mis inimese kehasoojuse elektriks mõistab muundada. Natuke veel ja jopetasku ehk laeb ise telefoni, taskulampi, raadiosaatjat?

Digitulevik on meie kõigi tulevik. Sellepärast ongi maailmal vaja veel ja veel üha nutikamaid IT-insenere. Kui vaatame, mida täna on juba leiutatud, võib vaid ette kujutada, mida võib leida nutikate leidurite katselaborites ja testplatsidel üle maailma. Ja on enam kui kindel, et kõikidele leiutistele lisatakse kas näpuotsa või suure kapaga IT-d.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus
Tagasi üles