Eesti Loomakaitse Seltsile on selle aasta nelja esimese kuuga laekunud 169 teadet loomade väärkohtlemise kohta, millest enamiku moodustavad koerte suhtes toime pandud lubamatud teod: halvad pidamistingimused, hülgamised, tapmised. Iga päev saabub ka vähemalt üks teade hooletust koeraomanikust, kes on oma «lemmiku» jätnud vajaliku liikumisruumi, varjumisvõimaluse ja toiduta.
Eestis on endiselt valitsevaks probleemiks just ketikoerte halvad pidamistingimused. Ajaga juurdunud arusaam, et ketikoer suudab asendada tipptasemel valvesüsteemi, on endiselt laialt levinud. Sadade koeraomanike meelest on täiesti normaalne pidada koera 1-2 meetrise keti otsas, temaga mitte tegeleda, mitte jalutamas käia ja kui koer kurjaks muutub, siis ta kaugemasse aianurka jätta, kus ta näeb kord päevas kaikaga toidukaussi ettelükkavat inimest.
Tihti on ketis peetavad koerad alatoitumuses ja varjumisvõimaluseks olevad kuudid ei vasta mingitele nõuetele (näiteks on leitud koeri, keda on sunnitud elama pappkastis, küülikupuuris, auklikus roostes metallvaadis, kanalisatsioonikaevus) või puuduvad sootuks. Ainuüksi koerte väärkohtlemise ja halbade pidamistingimustega seoses on loomakaitse selts selle aasta jooksul teinud ligi 40 avaldust veterinaar-ja toiduametile, kellel on õigus ja kohustus kontrollida loomade heaolu ja pidamistingimustingimuste nõuetekohast täitmist.
Ameti inspektoritel on õigus pidamistingimuste nõuete vastu eksinud loomaomanikele teha ettekirjutusi, määrata trahve ja võtta loomi ära. Sellel aastal on loomi omanikult ära võetud neljal korral.
Enamikel juhtudel on seltsi liikmed käinud vabatahtlikkuse alusel ise kohal, omanikega vestelnud, pööranud tähelepanu puudustele, teinud selgitustööd jne. Tihti piisab juba vestlusest ning omanikud parandavad oma looma pidamistingimusi ja kõrvaldavad puudused.
Seda on raske öelda, kas peale ametnike kohalkäiku ka suhtumine oma loomasse muutub või kõrvaldatakse puudused hirmust, et avalikkus ja sõbrad-tuttavad saavad teada, milline väljastpoolt korralik inimene tegelikult on. Pigem tegeletakse loomaga endiselt vähe, sest koerte ketispidajad on enamasti madala emotsionaalse intelligentsustasemega ja sedavõrd rohkem kivistunud arusaamadega inimesed, kelle koeravõtmist ei ole ajendanud mitte soov saada sõpra, vaid majalukku, enese eksponeerimisvahendit, aretuslooma vms. Hirm avalikkuse hukkamõistu ees küll paneb teda kuuti muretsema, kuid ketispidamise asemel koera koolitamine tundub liialt ebamugav, tülikas ja mõttetu.
Aga milliseid elementaarseid reegleid peaks üks koerapidaja teadma, kui soovib oma parimat sõpra ketis pidada?
Väljavõte lemmikloomade pidamise nõuete määrusest:
Kui täpselt näpuga järge ajada, siis peaks ketikoera elu olema üpris lilleline. Kuidas on tegelikkus, seda võime näha, kui aed- ja eeslinnades või maakohtades ringi liikuda: tegevusetusest tuhmide silmadega kurvalt kontavad kujud või raevukalt ketti rebivad elujõus koerad suurtes aedades, kus muru peetakse liiga väärtuslikuks, et koer sellel liikuda võiks.
Eesti Loomakaitse Selts paneb kõigile südamele, et enne looma võtmist tuleb hoolega järgi mõelda, mille jaoks teda tahetakse. Ketikoera peale mõeldes tasub korraks püüda ette kujutada elu, kus su vabadus on piiratud paari ruutmeetriga, sinust ei hooli keegi ja teisi olendeid näed üksnes kaugelt, suhelda ei saa. Ja mitte keegi ei tule kunagi appi ega vabasta ketist, sest sa oled omand. Kas liigne sentimentaalsus? Et inimesega nii ei juhtu?
Mõelgem neile kümnetele, keda on üksnes heaoluühiskondades avastatud keldritest, tagahoovidest, vagunelamutest luku tagant, päästetud isade-emade-kasuisade-naabrite käest. Me ei tea, kui palju selliseid sadu inimlapsi veel avastamata on ja kaitstud ei ole selle eest tegelikult meist keegi. Seega ei tohiks olla raske panna end olukorda, kus vabadus on võetud, kuigi ometi saaks teisiti. Ärgem siis tehkem ise nii, tehkem teisiti.