Artikkel kuulub Tallinna Tehnikaülikooli artiklisarja, kus tutvustatakse TalTechDigital algatust, IT-haridust TTÜs ja infotehnoloogia laia haaret meie igapäevaelus.
Sisuturundus
IT-tudeng Elvar Liiv: inimene on liiga ettearvamatu, et arvutid võiksid teda mõista
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elvar Liiv on kolmanda kursuse arvutisüsteemide üliõpilane, kes väärtustab aru saamist, kuidas asjad töötavad. Tema esimene kõrgharidus Tartus jäi pooleli, sest valitud eriala oli küll huvitav, aga mitte südamelähedane.
Vana arm ei roosteta ning lapsest saati arvuteid armastanud noormees alustas üliõpilasena uuesti TTÜ IT-teaduskonnas. Tänavu kevadel jõuavad tema bakalaureuseõpingud lõpule ja Liiv on rahul: TTÜs on tudengile väga palju võimalusi põnevates projektides kaasa löömiseks ja tööta IT-haridusega kindlasti ei jää, sest kes muu teeks valmis kõik need tulevikusüsteemid, mis meie elus 25 aasta pärast tavalised on.
Miks sa IT-d õpid?
Arvutid on mind lapsest saati huvitanud. Sain esimese personaalarvuti, kui olin umbes 7–8-aastane ja sealt see huvi tekkis. Varsti tuli internet, põhikooli ajal tegin endale ja sõpradele kodulehti ja asi läks põnevaks. Gümnaasiumisse läksin Haapsalu poisina Nõo Reaalgümnaasiumisse, reaalainete kallaku pärast. Seal sain põhjalikumaid IT-teadmisi ja õppisin esimest programmeerimise kõrgkeelt. Nõos õpitud Pascaliga pole küll rohkem elus kokku puutunud, aga see andis aimu, mida programmeerimine endast kujutab.
Pärast gümnaasiumit asusin Tartus materjaliteadust õppima, sest see tundus huvitav, aga jäi mul lõpetamata – oli tõesti põnev, aga mitte piisavalt südamelähedane. 2015. aastaks olin otsustanud, et tulen TTÜsse ITd õppima. Faktiteadmiste asemel väärtustan asjadest arusaamist, sest siis on võimalik ka seadmeid ja teadmisi omavahel tööle panna. Arvutisüsteemide eriala lähemalt uurides tundus eri seadmete ja komponentide kokku aretamine huvitav ja väljakutsuv. Nii et jõudsin tagasi oma arvutiarmastuse juurde. Ja siin on tõesti olnud väga huvitavad kolm aastat.
Muide, minu kogemusest üks soovitus noortele: kuulake neid inimesi, kes on teist vanemad ja keda te usaldate, eelkõike enda vanemaid. Mina gümnaasiumi lõpus ei kuulanud piisavalt – ema on mul kogu aeg teadnud, et ma peaksin IT-d õppima.
On sul IT-vallas eeskujusid – olgu inimeste, ettevõtmiste või ideede osas?
Olen suur Steve Jobsi suhtumise fänn. Mulle meeldib, kuidas ta nõudis alati nii endalt kui töötajatelt rohkem, sest alati saab paremini. Olen lugenud head võrdlust Jobsi ja Henry Fordi kohta: kui 19. sajandi lõpul oleks Ford inimestelt küsinud, mida nad soovivad, oleks ilmselt vastatud, et kiiremat hobust. Tema aga elas ajast ees ja leiutas auto. Jobs ja Ford ei tootnud asju, mida osati tahta, vaid leiutasid uusi, mille võimalikkusest inimestel aimugi polnud.
Millistes projektides oled õppimise kõrval osalenud?
Üks asi on toonud teiseni ja praegu osalen iseauto juures – sellest tuleb ka mu bakalaureusetöö, nii et enam ei olegi «õppimise kõrvalt». 2016. aastal tulin arvutisüsteemide instituuti tööle, sest Mairo Leier vajas abi ühe laboratoorse töö ettevalmistamisega. Seejärel aitasin doktorant Priit Rubergil kirjutada programmi andmeanalüüsi jaoks, mida ta enda doktoritöö raames vajas. Eelmisel suvel osalesin Protexi Ragnarok 2.0 targa rõiva projektis: ehitasin prototüüpi ja programmeerisin mikrokontrolleri jaoks algoritmi, mis tuvastab inimese liikumisviisi ja kukkumise. Kui see valmis sai, jõudsingi iseauto juurde, kus minu ülesanne on programmeerida see kontroller, mis hakkab autol käike vahetama, gaasi andma ja pidurdama ning rooli keerama. Autod on minu jaoks alati müsteerium olnud, aga nüüd olen neist palju rohkem teada saanud. Iseauto projekt ongi sellepärast väga äge, et iga päev õpid midagi uut, enese arendamine käib kogu aeg.
Milliseid kogemusi sa neist projektidest saanud oled?
Sardsüsteeme! (ingl k embedded systems.) Minu õppekavas oli see lihtsalt üks valikaine ja see on väga hea alusaine, aga et tegelikult selles vallas midagi osata, tuleb seda ise teha.
Eelmisel aastal jäi ühel konverentsil kõrva IT-ettevõtjate jutt, et tööturul hinnatakse rohkem praktilisi kogemusi kui haridust tõendavat paberit. Ehk kui on valida kogemusteta tubli koolilõpetaja ja kogemustega hariduseta inimese vahel, valitakse see viimane. Siis sain aru, et tuleb kogemusi hankida, ja osalesingi neis projektides, et õppida reaalselt midagi ära tegema. Tore ja vajalik on õppida matemaatikat, füüsikat ja arvutisüsteemide arhitektuuri, aga kui praktikat üldse pole teinud, on keeruline end tööandjale maha müüa.
Bakalaureuseõpingud jõuavad kevadel lõpule. Kas midagi on jäänud ajapuudusel tegemata ka?
Alati on aega liiga vähe! Muidugi tahaks ülikooli kõrvalt veel palju teha. Kuulun korporatsiooni Sakala, seegi võtab oma aja ning oma üliõpilaselu olengi elanud rohkem Sakalas kui TTÜ tudengiorganisatsioonides.
Hea sõber Sakalast soovitas mul ka TTÜ robotiklubiga liituda, sest ka seal saab väga palju praktilist kogemust. Olin siis juba teiste projektidega seotud, nii et polnud enam aega midagi juurde võtta. Hiljuti sattusin TTÜ 4. korpuses loengute vahel ühe Nõo kooli vilistlasega rääkima Tudengivormeli teemal, see tundus väga äge. Kuulsin, et ka vormel tahetakse isejuhtivaks teha – võib-olla tulevikus, kui aega on, tekib võimalus neid nõu ja/või jõuga aidata.
Kas siin õppides on olnud ka üllatusi, olgu häid või halbu?
Tulin õppima midagi huvitavat ja oligi huvitav. Ja see on TTÜs väga lahe, et siin on tudengile nii palju võimalusi – kes tahab, see leiab palju kohti, kus ise midagi teha!
IT-õppes on küll ka praktikat päris palju, aga kui tahad mingis valdkonnas rohkem teada saada, pead ise võimalusi juurde otsima. Bakalaureuseõpe annab baasained ja ülevaate, mis võimalused valdkonnas on. Süvitsiminemiseks on vaja ise aktiivne olla – või edasi õppima minna. Mina valisin keskendumiseks sardsüsteemid ja olen enda täiendamise ise ette võtnud.
Mida sa edasi plaanid teha?
Üks halb üllatus on küll: suurem osa IT-valdkonna magistriõppekavadest on ingliskeelsed ja ma ei tunne end võõrkeeles õppides nii kindlalt. Käisin mõnes ingliskeelses loengus, aga ei suutnud piisavalt kiiresti kaasa mõelda. Minu eriala magistriõpe on TTÜs ingliskeelne, nii et sinna ma ei lähe.
Enda arvates olen võrdlemisi eakas, 28-aastane, ja õppinud nüüd vahetpidamata alates 7. eluaastast. Kui täna peaksin otsustama, kuhu pärast lõpetamist minna, siis tööturule. Oskused on omandatud, tunnen end kindlalt, hätta ma ei jää. Siit teine sõnum noortele: kui selle kooli lõpetad, siis tööturul endale koha leiad. Eestis on praegu IT-valdkonnas selge tööjõupuudus.
Lennutame fantaasiat. Kirjelda inimeste elu 25 aasta pärast.
Ühes olen veendunud, arvestades, kui palju sinna praegu investeeritakse: isesõitvad autod tulevad.
Teine, millest ma olen lugenud ja dokumentaalfilme vaadanud: 25 aasta pärast on inimene Marsil käinud. Optimistlikumad prognoosijad leiavad, et võime Marsil ka elada, kuid 25 aastat on selleks kindlasti liiga lühike aeg.
Inimene ja tema soovid on piisavalt ettearvamatud, seepärast on arvutil inimest mõista keeruline, nii et ma ei usu, et arvutid meie eest kõike oskaks ära teha. Aga mingil määral automatiseerimine on kindlasti olemas ja meile abiks. Näiteks kui pesupulber või mingi toit külmikust otsa saab, siis asjad (viide asjade internetile: Internet of Things, IoT – M.Ö.S.) tellivad ise koju uued varud.
Tänased pakirobotid ja iseteeninduskassad on suunatud pigem sellele, et automatiseerimisega asendada tööjõudu, mida meil tulevikus pole. Mulle need lahendused igatahes meeldivad ja 25 aasta pärast pole need enam mingi uudis – võib-olla on nad isegi juba hilja peale jäänud!
Aga minu töö jääb kindlasti alles, sest mina ju aitan neid automatiseerimise lahendusi luua.