Digitulevik: vaade Eesti 132. sünnipäevale

Tallinna Tehnikaülikool
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Tallinna Tehnikaülikool

Artikkel kuulub Tallinna Tehnikaülikooli artiklisarja, kus tutvustatakse TalTechDigital algatust, IT-haridust TTÜs ja infotehnoloogia laia haaret meie igapäevaelus.

Foto: Tallinna Tehnikaülikool

Palju õnne, Eesti! Käes on 24. veebruar ja Eesti Vabariik tähistab oma 132. sünnipäeva. Kuigi päev on pidulik, pole see ümmargune sünnipäev ja seetõttu ei anna vabariigi aastapäeva pidustusi võrrelda selle mölluga, mis käis vähem kui kaks kuud tagasi aastavahetusel. Siis tähistasime sajandi keskpaika jõudmist, aasta 2050 saabumist. Jah, elu on ikka palju muutunud küll ning paljut ei oleks paar aastat tagasi, rääkimata sajandi algupoolest, osanud aimatagi. Tähtpäeval on ikka tore meenutada, kuidas elu vanasti käis, ja tänasega võrrelda.

Eks täna õhtulgi saame vaadata presidendi pidulikku vastuvõttu ja kuulata aastapäevakõnet, kuigi telereid meil enam pole. Kes on veidi paremal järjel, on endale ostnud juba peenema «ruumilise TV». Nii on hakanud inimesed suupärasemalt nimetama holograafprojektsiooni, mille jaoks on vaja vähe suuremat elutuba. Tavaliselt paigaldatakse see elutoa keskele, nii et õhtul ongi proua president oma kõnepuldiga otse keset kodu, elusuuruses ja üldse nagu täitsa elus. Ja kui ta oma kõne lõpetab ning lülitab interaktiivse ülekande peale, näeb tema ja ka kõik teised elavat videomosaiiki kõikidest vaatajate kodudest, kes on oma TV lülitanud saatmisrežiimi. Ilus võte, mida ERR juba mitu viimast aastat suuremate rahvapidude puhul kasutanud on – kõik saavad kokku vähemalt virtuaalselt, kuigi tegelikult ollakse üle maailma laiali. Aga ega kõik nii peent tehnikat omale koju osta ei saa, tavalistel inimestel on ikka kahemõõtmeline projektsioon, millega üks või mitu seina kodus liikuvat pilti näitavad. Ehk «tavaline TV», nagu rahvas ütleb.

Foto: Tallinna Tehnikaülikool

Tänavad on tänasel pidupäeval vaiksed, aga need on muidu ka üsna vaiksed. Ei, asi pole selles, et sisepõlemismootorid oleks seaduse ähvardusel ära keelatud või lihtsalt kadunud. Samamoodi, nagu entusiastid sõitsid kunagi 1960. aastate autodega, nii viitsivad hakkajad praegugi sõita iidsete 2020ndate uunikumidega. Muidugi, tanklaid nende masinate kütuse jaoks on imevähe, paar tükki Tallinnas ja üks Tartus. Ja seal müüakse kütust sellise liitrihinnaga, mis oleks veel paarkümmend aastat tagasi toonud rahva tänavatele ja sugugi mitte rõõmupidu pidama.

Tanklatest veel vähem on kuldsete kätega mehi ja naisi, kes sellist ajaloolist tehnikat putitada oskaks, aga mõni ikka on. Kui selline auto ongi suudetud töös hoida, siis sõitmine nõuab eriluba. Keskkonnanõuded on lihtsalt sellised. Seepärast ongi üks levinud viis vastutustundlikult hobiautot pidada, konverteerides see moodsate jõuallikate peale. Suvel vaatavad Pärnu turistid tihti järele kuurortlinnas veerevatele «antiiksetele» 2017. aasta Toyota Avensistele, mis paiskavad õhku null ühikut CO2te[t1]  ja mille mootoriheli tuleb kõlaritest. Tõsi, nii mõnigi vanem inimene vangutab neid nähes pead ja küsib retooriliselt, kas me sellist Eestit tahtsimegi.

Foto: Tallinna Tehnikaülikool

Aga selliste hobiautode nišš on pisike. Igapäevane liiklus ja transpordivahendid on jaotunud maa alla ja maa peale. Eriti oluline on maa-alune liiklus peallinna inimestele, sest sealt kaudu käivad argipäevased sõidud naaberlinna Helsingisse. Ajaloolased veel mäletavad, et lahealuse tunneli ehitus algas 2020. aastate lõpus suure bravuuri ja hooga, aga sai valmis alles kümme aastat tagasi suure hilinemise ning 2,5-kordse eelarvega. Aga valmis ta sai ja teenindab tipp-päevadel isegi sada tuhat inimest.

Muidu sõidetakse ikka ka maa peal, ainult liiklustihedus on hoopis teine. Nimelt juba mõnda aega ei juhi tavalised inimesed ise autot. Isejuhtivus on tõepoolest kohal. Olenemata sellest, kus sõidukid liiklevad, teeb suurema osa tööst ära auto ise. Muidugi on masin kogu aeg ka võrgus, saab ja edastab infot teistele sõidukitele ning on ühenduses maanteeameti liiklusjuhtimiskeskusega.

Foto: Tallinna Tehnikaülikool

Isiklik auto on samuti vaid entusiastide pärusmaa. Valdavalt on sõidukid ühiskasutuses ja «liisitakse» igakuiseid sõiduminuteid. Ent liiklustihedust on mõjutanud palju üks muudatus, millega harjumine võttis esialgu palju aega ja millele pühendati ERRis kolm-neli tulist debatisaadet. Nimelt nihutati lõviosa kaubatranspordi liiklusest öisele ajale. Päeval lubatakse sõita ainult kõrgema prioriteediga kaubikutel, kõik muud masinad tegutsevad autonoomselt öisel ajal, käivad automaatladudes lasti peale võtmas ja maha panemas. Tänu elektrimootoritele ei riku see öörahu.

Küllap jõuame varsti ka raudteetaristu moderniseerimiseni. See pandi käima pärast viimaseid läbimurdeid magnethõljukite tehnoloogia odavnemises ja tunneli-ehitamise hurraa-optimismi asemel võetakse seda projekti tasakaalukamalt, nii et äkki on meil Eesti 150. juubeliks magnethõljukiga raudtee.

Liiklus on üks põhjus, miks inimesed Eestis üha teisiti elavad. Teine põhjus on energiavõrk, viimase aastakümnega on juba rohkem kui 90% Eestis olevatest hoonetest ise ka energiatootjad, mitte ainult -tarbijad.

Ja kolmas areng on digitaalsete ühenduste paranemine, mille üle on lõpuks virin vaibunud. Muidu ütlesid paljud, et «jah, transpordi mõttes võin ju küll Suur-Tallinna piirkonnast välja kolida, aga kui ikka pealinna kodudes on 1-terabitine ja kontoris 10-terabitine ühendus, aga maal pean ikka leppima kaks-kolm korda aeglasemaga, siis on elu seal kehvem». Nüüd on olukord paranenud ja nii hajub aasta-aastalt üha rohkem inimesi küladesse, mis küll meenutavad rohkem keset metsa olevaid linnaosi.

Mõni traditsioon pole muutunud. Tänane päev algas paljudes kodudes musta leiva, või, vürtsikilu ja rohelise sibulaga.

Aga igapäevased toiduteemad näikse olevat võib-olla üks kõige põletavam avaliku arutelu küsimus üldse. Nimelt on hulk inimesi loobunud «loomulikust» lihast ja otsustanud keskkonnasõbralikuma ning paljudele eetiliselt oluliselt vastuvõetavama «laboriliha» kasuks. Suur osa toidust, millega robotkullerid inimeste külmkappe täidavad, on saanud alguse või vähemasti täienduse laboritest ning tänu sellele on ka inimeste tervis paranenud.

Personaalsed meditsiiniuuringud loovad igast haigekassa kliendist reaalajas täieneva tervisetoimiku, mis annab uskumatult täpse pildi iga inimese spetsiifilistest vajadustest. Osa sellest tervise monitoorimisest aitab ära teha ripats, mida mõni kannab kaelas, mõni randmel, ülejäänud teeb ära pilves olev masinanalüüs. Nii see toiduvaidlus tuliseks läkski: arvuti ütleb 0,0001% veamääraga, mis iga toitumisvaliku mõju tervisele on ja vastava söögi valmis tegemine pole moodsas köögis probleem. Aga puristid kinnitavad, et «päris liha» ja «kõhutunde» vastu ei saa. Loodame, et vaidlusest selgub tõde.

TTÜs töötatakse välja isesõitvat autot Iseauto
TTÜs töötatakse välja isesõitvat autot Iseauto Foto: Tallinna Tehnikaülikool

**

Fantaseerimine on lõbus ja seda peaks tegema rohkem. Aga päris digituleviku loomiseks vajame IT-insenere, kes unistamisele lisaks teavad, kuidas süsteemid toimivad ja kuidas neid omavahel koos töötama panna ning leiutavad uusi.

Copy
Tagasi üles