Eelmisel kevadel asusin suure hurraaga potiblogi pidama ja selle tarbeks Tallinnas korrusmaja rõdul maasikaid kasvatama. Nüüd pean ausalt tunnistama, et see projekt kukkus läbi.
Aus ülestunnistus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selgus, et korrusmaja rõdu pole maasikate jaoks ikkagi päris õige koht. Esimene tõrvatilk meepotti oli maasikalehtedelt leitud konituhk. Ülemine naaber oli suitsumees ja pea igal hommikul leidsin maasikataimedelt tema tegevuse jälgi.
Teine märk sellest, et maasikakasvatus rõdul ei ole ehk hea idee, saabus siis, kui otsustasin oma kitsukesel rõdul ka muid toimetusi teha. Pesurestiga askeldades sai rõdu äärele kinnitatud maasikapott müksu ja kukkus. Kukkumist oli nelja korruse jagu. Kuna rõdu all on murulapp ja pott plastist, ei juhtunud sel korral midagi katastroofilist. Suve lõpuks kogesid mu maasikad taolist langemist aga veel kaks korda. Rippmaasikatest olid saanud lendmaasikad.
Kolmas ja ehk kõige hävitavam löök tuli puhkuse ajal. Linnainimese jaoks tähendab puhkus ju linnast põgenemist. Nii põgenesin ka mina ja maasikaid ma loomulikult oma rännakule kaasa ei võtnud. Naastes ootas mind aga üsna kurb vaatepilt – maasikad rippusid januselt ja närtsinult üle rõduääre.
Suutsin taimed küll üles turgutada, kuid suuremat asja neist ikkagi ei saanud. Tulemus oli kaugel sellest, mida nägin taimi ostes aianduspoes. Saaki ma siiski sain – kaks maasikat, aga süüa ma neid ülemise naabrimehe kommetele mõeldes ei tihanud.
Tänavu olen otsustanud oma rõduaiale ja potipõllundusele veidi teisiti läheneda….