Kipsis käe ja kevadväsimuse tõttu oleme me sel aastal aias üsna vähe jõudnud ära teha. Pigem oleme tegelenud vaatamise ja lihtsalt olemisega.
Aga möödunud nädalavahetusel võtsime end siis lõplikult kätte ja tegelikult ei väljunud väravastki, vaid viisime hommikust õhtuni erinevaid projekte ellu. Väga väsitav aga samas äraütlemata mõnus nädalavahetus oli.
Et mis me siis tegime? Kõigepealt kraapisime samblaeemaldusmasinaga muru ja riisusime saadud sambla ja okkad kokku. Kõik peenrad said rohitud ja kõik põõsaste alused samuti. Sireli-kibuvitsa hekk sai endale konkreetse tugeva puitaia ja ta ei lamaskle enam mööda muru laiali. Millegipärast meeldib meie aia kibuvitsadele kasvada pigem horisontaalis kui vertikaalis. Siis sai muru niidetud. Isegi peaaegu kaks korda tegelikult. Suveköök-terrassi ehitust alustatud - või no auk sai kaevatud valmis, kuhu nüüd telliskividest põrand tuleks laduda. Herned külvatud, peenrakast ehitatud lillede jaoks, mida tahaksin ette kasvatama hakata ja tunnikese sai isegi istuda täies õies oleva ploomipuu all ja raamatut lugeda.
Kõige suurem tegemine oli aga ühe kompostihunniku läbisõelumine ja aeda laiali jagamine. Meil on nimelt kaks hunnikut, mida täidame-tühjendame kordamööda. Aga see kompostihunniku sõelumise protsess ise kestis tegelikult juba rohkem kui kuu ega tahtnud kuidagi lõppeda. Kompostihunnik ei kahanenud ega kahanenud... Lõpuks, sel nädalavahetusel siis otsustasime, et kuna uut kompostitavat materjali hakkab juba peale tulema, tuleb sellest hunnikust ikka kuidagi, soovitavalt kiiresti, vabaneda. Üsna mitu koormatäit peaaegu-mulda sai pandud põõsaste alla. Põõsaste alune on selline auk, kuhu minu meelest võibki jääda mulda panema. Kunagi ei tundu küll saavat. Siis sai mitu koormatäit sõelutud puhast mulda laotatud muru peale laiali ja paar ämbrit läks ka erinevate aukude lappimiseks, mis tõenäoliselt on tekkinud mitmest usinast kondimatmisest ;-). Ja nii saigi lõpuks üks kompostihunnik tühjaks.
Enne uue hunniku tegemist otsustasime natuke ennast jälle kurssi viia, et mida siis ikka peaks tegema, et see kompost ikka tööle hakkaks ja okastest kiiremini muld tuleks. See peaaegu-muld, mida põõsaste alla panime, on ikka sellise koostisega, et maha muru sisse ja peenrasse seda mitte panna ei tahaks. Kuidagi pikk protsess on see kompostimine.
Aga ühesõnaga, kindlasti peaksime suutma kompostihunnikusse meelitada vihmausse. Neid meil tegelikult aias on küll, peenardes ja kivide all ja ükskõik kus labidat maasse lüües leiab neid alati mitu, aga kompostihunnikut sõeludes neid tõesti eriti silma ei jäänud. Lugesin, et üks võimalus vihmausse meelitada on kompostida kihiti teiste asjadega lepalehti või lepaokste puru. No leppasid meil kuskilt võtta ei ole, nii et see jääb ära. Üks võimalus oli veel koguda ämbrisse vihmavesi, panna sinna vee peale muruniidet, lasta sellel kaks nädalat seista ja siis selle veega kasta kompostihunnikut. Püüame seda viimast siis teha, ehk on sellest abi.
Aga muus osas pidi komposti jaoks oluline olema ka niiskus. Ehk selleks, et kompost oleks niiske ja niiskus ära ei auraks, võiks kõige peal olla hunniku suuri lehti, näiteks vahtralehed. No neid meil on küll, aga eelmise sügise lehed oleme suutnud juba ammu selle teise kompostihunniku sisse ära peita. Ehk siis sellele peaksime mingi asenduse leidma.
Siis on oluline jälgida, et kompostitavad asjad (näiteks oksad) ei oleks liiga suured, seega kõik oksad, mis praegu komposti läksid, lõikasime u 3-5 cm juppideks. Tegelikult oksad ongi vast ka nende kohta palju öeldud. Pigem on nad sellise oksa ja vesikasvu vahepealsed asjad, mida oksakääriga vaevata lõigata saab. Ja sama kehtib juurte jms kohta ehk siis ka juured ja metsviinapuu väädid tuleks pisikesteks juppideks lõigata.
Siis muruniidet ei tohtivat komposti panna. No proovime siis sel aastal selle kohe põõsaste alla panna. Kuigi tegelikult eelmine aasta me iga kord seda ära ei korjanudki. Ja meie murule tundus see sobivat. Meil, muide, ei ole ükski aasta kevadel nii ilus ja korralik roheline muru olnud, kui sel aastal.
Ja tuhka võib komposti panna, see pidavat ka hea olema. Huvitav, et me ei ole selle peale varem tulnudki. Siiani oleme tuha pigem prügikasti visanud. Kuigi, mis seal salata, ega seda tuhka eriti meil ei teki ka.
Ja siis uue kompostihunniku sisse peaks panema kihte vanast kompostist. Hmmm...siis peaks äkki nüüd sellest eelmise aasta hunnikust aegajalt selle aasta hunnikusse lihtsalt mõned labidatäied panema? Või tõesti lausa terve kihi ja nii mitu korda?
Aga jah, ükskõik, kust ma ka ei lugenud, oluline on, et kompostihunnikus oleks kõik kihiti, et oleks niiske, et kompost oleks soe, hunnik ei tohi olla liiga pisike ja seetõttu läbi kuivada, samuti liiga suur, sest nii võib jääda umbseks. Keeruline teadus on see kompostimine ikka.
Aga tegelikult ei möödunud kogu nädalavahetus aias ainult tööd tehes. Nimelt õitsevad lõpuks meil tulbid. Põhjus, miks nad meie aias palju hiljem õitsema hakkavad, kui teistel, on küllap see, et ühelegi peenrale, kus mul tulbid kasvavad, ei paista päike peale pikemalt kui pool päeva, kui sedagi. Ja isegi siis piilub päike pigem puude vahelt. Ehk siis mitte päris põhjanaba, aga peaaegu ikka. Aga kaua ootamine tasus ennast lõpuks ära ja nüüd ongi tulpide aeg käes :-) Ja ploom õitseb. Ikka tõsiselt palju õisi on tal sel aastal. Mitmeid kordi rohkem, kui eelmisel või üleeelmisel. Või isegi eelmisel ja üleeelmisel kokku. Nii et ilus on praegu aias. Elu on lausa lill :-)
PS Koer käis nädalavahetusel kurva näoga ühe tikri põõsa juurest teise juurde ja oli päris pettunud, kui mitteühegi põõsa küljest tikreid leida ei õnnestunud. :-D Tema jaoks vist ei ole vahet, kas on kevad või suvi. Kui põõsad on lehes ja väljas tapvalt soe (vähemalt tema jaoks tapvalt soe), peab järelikult põõsaste küljes ka tikreid olema.
Heleni aed asub siin.