Vanade majade renoveerimisse suhtutakse liiga kergekäeliselt
Vana ja trööstitut akent või ust ei tasu alati ära visata.

Kodu renoveerimisel tuleb arvestada maja ja selle omadustega.

FOTO: SCANPIX

Kuigi üha enam väärtustatakse Eestis vanade majade korda tegemist, on jätkuvalt väga palju majaomanikke, kes ei lähtu konkreetsest majast, vaid püüavad oma kodu renoveerida võimalikult lihtsalt, kiirelt ja odavalt, kasutades sealjuures sobimatuid võtteid ja materjale.


Tartus asuva traditsiooniliste ja looduslike ehitusmaterjalide kaupluse Hea Maja pood üks omanikest ning endine Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist Reesi Soodla selgitas, et põhiline viga, mida tehakse, ongi see, et väga kergekäeliselt visatakse ära vana väärtuslikku materjali.

«Kasvõi vanad uksed ja aknad, mis võivad esmapilgul üsna trööstitud välja paista, sest neid ei ole keegi paarkümmend aastat hooldanud, võib hõlpsasti uuele elule aidata õigeid töövõtteid tundes. Seetõttu tasuks alati lasta need oma ala meistril üle vaadata enne, kui otsuseid langetama hakata,» nentis Soodla.

«Põhjus, miks meie linnapildis näeb vanadel majadel nii palju plastikaknaid, on mõneti see, et inimesed ihkavad hooldusvaba igavesti kestvat ilusat säravat asja, mis tegelikult vana maja puhul ei ole normaalne ega õigustatud. Kui sa elad vanas majas, siis tuleb sellega arvestada ja lähtuda sellest ka oma otsustes ja väärtushinnangutes. Kui see on sulle täiesti vastuvõetamatu, tuleks kaaluda mujale kolimist. Need, kes on vastu tahtmist sunnitud elama vanas majas ega hooli tegelikult sellest keskkonnast, kipuvadki seda kergekäeliselt rikkuma, kusjuures enamus vigu tehakse teadmatusest, kaasaegsete materjalide pakkujate jõulise turunduse tulemusena,» lisas ta.

Akende vahetus ei lahenda külmaprobleemi

Naise sõnul on see tegelikult müüt, et akna vahetusega on võimalik kõik oma külmaprobleemid lahendada: «Tegelikult takistatakse sellega hoopis loomulikku õhuringlust ja ahi näiteks ei tõmba enam tänu sellele, et uut ja värsket õhku ei tule kuskilt peale. Sellega võib luua soodsad tingimused hoopis hallituse tekkeks, kuna inimese elutegevuse käigus eralduv niiskus ei pääse enam ruumidest välja.»

Vana maja renoveerimisega seonduvaid otsuseid ei tohiks teha liiga kergekäeliselt. «Akna vahetamine on ju nii lihtne ja tänapäeval on tehases valmistatud akna panemine nii odav, samas on see hoone seisukohalt väga oluline muutus, mida tuleks kindlasti enne rohkem kaaluda, kui see otsus teha. Igale hoonele ja tema probleemidele tuleb läheneda tervikuna. Kui küsimus on vanas majas ja restaureerimises, tuleb konsulteerida selle valdkonna spetsialistiga. Ehitaja, kellel ei ole vastavaid kogemusi, võib liiga kergekäeliselt soovitada kõige vana asendamist uuega,» möönis Soodla.

Hea Maja poe omanik soovitaski selliste küsimuste korral pöörduda kas kohaliku omavalitsuse või säästva renoveerimise infokeskuse poole või kasvõi nende poodi. Näiteks linnades kehtestatud miljööväärtuslikel hoonestusaladel on eesmärgiks just maksimaalselt säilitada ajaloolist keskkonda koos kõigi sinnakuuluvate detailide ja väikevormidega.

Üks väga väär, kuid levinud võte, mida vanade ja väärikate majade puhul tehakse, on tuulepidavuse parandamiseks palgivahedesse montaaživahu laskmine. Vaht aga kogub endasse niiskust ja mõjub seeläbi puidule kahjulikult. Tegelikult tuleks aga vahed hoopis ära takutada. «Soojustamise puhul on levinud arusaam justkui välispidine soojustamine, majale paksu kasuka ümberpanemine on kõige tõhusam,» rääkis Soodla.

Kust soe välja läheb?

«Enne välispidist soojustamist tuleks selgeks teha, kust soojakaod tekivad. Üheks võimaluseks on termopildistamine, mis annab olukorrast esmase ülevaate. Tegelikult ei pruugi olla välissein see, millel on kõige suuremad soojakaod. Suuremad kaod on tavaliselt vanemate majade puhul hoopis põrandast ja laest, samuti avade ümbruses ja hoone nurkades, mis vajavad tihendamist. Skandinaaviamaad on 20-30 aastat tagasi samasuguste küsimuste lahendamisel teinud sarnaseid vigu – soojustanud maju jättes tähelepanuta ventilatsiooni, mida meie võiksime nüüd nende kogemusele tuginedes vältida,» rääkis Soodla.

«Vältida tuleks olukorda, kus vana laudis võetakse maha, soojustatakse sein mineraalvillaga, kuid palgivahed jäetakse tihendamata. Pealtnäha oleks justkui probleem lahendatud, kuid tuul jääb ikkagi puhuma,» lisas ta. Alustada tuleks palgivahede toppimisest linatakuga või –vildiga, seejärel vastavalt vajadusele kasutada tuuletõket. Igasugune lisasoojustus vajab lisatähelepanu sisekliimale – ventilatsioonilahendusi.

Soojapidavuse parandamisel annab hea efekti pööningu lae soojustamine, mis on väljaehitamata katusealuse korral väga lihtne ja tõhus. «Muidugi, kui pööning on välja ehitatud, on natukene teine asi, siis tuleks jälgida, et seda oleks õigesti tehtud, ennetades võimalikke probleeme, mis võivad tekkida seoses sooja katuslaega. Tegelema peaks ka põrandate soojustamisega, eriti oluline on see keldripealsete põrandate puhul,» selgitas naine.

«Just horisontaalpinnad on pigem need, kust saab soojavõitu. Veel üks väga positiivne külg sellel on hoone välimuse säilimine. Vana laudis, dekoratiivsed detailid, räästa laius, kõik jääb samaks ning ei ole vaja kulutada aega ja raha ehitusprojekti ja ehitusloa taotlemise peale – kõik see on üsna keeruline protsess, lisaks rikutakse igasuguse ümberehitamisega vana hoone kultuuriloolist väärtust,» lisas ta. Oma laepealse soojustamist ja muid tihendamistöid võib aga teha niisama ning sellega hulga raha kokku hoida.

Välislaudise värv

Reesi Soodla selgitas, et tihtipeale kasutatakse puitmaja kordategemisel valet värvi, mis tähendab, et see puidu mängimise ja niiskuse liikumise tõttu hakkab mõne aasta pärast maha kooruma ning kogu suur töö on luhta läinud. Akrüül- ja alküüdvärv kooruvad mõlemad suurte tükkidena maha. Selleks, et maja saaks uuesti üle värvida, peab aga vana värvi maha võtma, mis on omakorda äärmiselt suur ja aeganõudev töö.

«Traditsiooniliselt on puitmaja värvimiseks kasutatud linaõlivärvi, mis tänapäevaste värvidega võrreldes kuivab kauem, mistõttu seda tihtipeale kasutada ei taheta. Linaõlivärv tungib sügavale puidu pooridesse ja kaitseb seeläbi puitu. Ühelt poolt on ta hind mõnevõrra kallim, kuid värvi kulu väiksem, kuna seda kantakse peale väga õhukeste kihtidena. Ootamise ja hinnavahe kaalub üle kauakestev ja vastupidav värvitoon ning lihtsalt hooldatav ja uuendatav tulemus,» selgitas Soodla.

«Linaõlivärvi kasutamine vajab propageerimist. See kuivab ikka hea mitu päeva, aga kuna alati on hästi kiire nende töödega, ei taheta seda kasutada ja sellest on kahju. Ehitajal on kasulik kasutada kiiresti kuivavat värvi, aga inimene, kes lõpuks värvitud majaga jääb, on paari aasta pärast tehtud tööga hädas – toon tuhmub ja värv koorub. Aga sellest ei räägita ning inimene ei teagi, mida tahta. Igal juhul tasub alati kasutada ajas läbiproovitud töövõtteid ja -vahendeid» lisas ta.


Infot säästva ja loodusliku renoveerimise kohta leiab:

Säästva renoveerimise infokeskus – renoveeri.net
Majatohter – majatohter.ee
Hea Maja pood – heamajapood.ee
Vanade ehitusmaterjalide ning ehitusdetailide veebileht – materjalid.net
Looduslike viimistlusmaterjalide pood Safran – safran.ee
 

Käesolev artikkel on loodussõbraliku ja traditsioonilise ehitamise ning renoveerimisega seotud lugude sarjas esimene. Neljapäeval ilmub Tarbija24 lehel juba sarja teine osa.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles