Eesti õun annab siidrile sisu ja metsikust

Tori siidritalu omanik Karmo Haas.

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Kui käsitööõlled plahvatuslikult üle Eesti levima hakkasid, paistis see uue teenäitajana lahja alkoholi turul. Nüüdseks on poelettidele jõudnud ka käsitöösiidrid.

Pärnumaal Tori külas õunapuude vahel tegutseb Tori siidritalu. Nii talu peremees Karmo Haas kui ka perenaine Veranika on mõlemad tegelikult pärit Tallinnast, neli aastat tagasi müüsid nad aga kogu oma maise vara Tallinnas maha ja kolisid Torisse.

«Siin on minu vanavanemate kodu,» põhjendas Karmo. «Kuna see maakoht oli meil siin olemas ja majake ootas uut hingamist, siis nii me siin nüüd toimetame.» Maja ümbritseb 20 hektarit põllumaad, millest kaheksa on õunapuuistandiku all.

Siidritalu pandi püsti Karmo esivanemate kodus.

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Idee hakata aga siidrit valmistama oli paarikese peas küpsenud pikemalt. «Ma olen terve elu toitlustuses töötanud ning hea söök ja jook on minu jaoks alati tähtsal kohal olnud,» märkis Karmo. Alguses valmistati koduveini hobi korras enda tarbeks ja sõpradele.

«Siis saatsime kahel aastal oma tooted ka Maalehe korraldatud koduveini konkursile ja mõlemal korral õnnestus meil ka kohe finaali pääseda. Eks sealt tekkis see julgus, et see vein pole mitte ainult hea meie arvates, vaid teistelgi kõlbab juua.»

Karmo sõnul oli neli aastat tagasi ainuõige aeg maale kolida ja ettevõttega algust teha. «Nüüd tagantjärele mõeldes oli see õige aeg. Ilmselt nüüd, neli aastat hiljem, ma ei ole kindel, kas enam viitsiks seda sammu ette võtta,» sõnas ta ja märkis, et noorena on kergem elus suuremaid ümberkorraldusi teha.

Nüüd, kus peres on kolm last kasvamas, tuleb suuremad otsused pikalt läbi mõelda ja kaalutleda. «Aga kahetseda ei ole küll midagi. Ma arvan et see on väga äge, et me selle ette võtsime ja selle sammu julgesime teha.»

Karmo ja Veranika veavad ettevõtet kahekesi.

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Siider eesti õunast

Küsimusele miks just siider, leiab Karmo, et see on väga loogiline samm meie piirkonnas ja kliimas. «Õun on kindel asi, mis meil kasvab. Isegi sellise halva suvega, nagu möödunud aastal, õuna saame ikka kätte,» selgitas ta.

Karmo lisas, et kui mõnel aastal peaks isegi juhtuma, et enda aiast õuna ei saa, siis mõne naabri aiast võib selle siiski saada. «Õun on traditsiooniline puuvili, mida kasvatada ja meie piirkonna õun on veel eriti hea – võrreldes Poola õunaga on nagu öö ja päev, maitseomadused on hoopis teised.»

Ühe olulise nüansina tõi Karmo välja ka mahekasvatamise, sest tema sõnul keskendutakse masstoodangus järjest rohkem kiirusele ja hulga vähem sisule. «Me üritame just olla need, kes toovad tootmise tagasi looduse keskele ja tahame teha asju võimalikult ümbritsevaga käsikäes,» märkis mees.

Soomaa külje all elades ja toimetades tunneb Karmo, et patt oleks kasutada kemikaale, et saada suurt ja läikivat muinasjutuõuna, mida pole siidri tegemise jaoks tegelikult vajagi. «Siidri jaoks võib natukene koledama välimusega õun ka olla, tegelikult ta annab võib-olla isegi parema ja kvaliteetsema siidri,» rääkis ta.

«Näiteks viinamarja puhul öeldakse, et need õiged kvaliteetveinid tulevad sealt aedadest, kus need viinamarjad on natukene nagu stressis kasvada saanud, eks sama kehtib ka õunte puhul – see liigne lopsakus ja mahlasus polegi alati tähtis, pigem see, et ta oleks saanud puhtalt looduslikult kasvada.»

Hea siidri saamiseks on ka oluline, et õun oleks happeline. Siin tuleb aga põhjamaine kliima siidritootjatele appi. «Meil ei ole siin võib-olla nii magusad ja kommised need õunad kui lõunamaades kasvatatud, aga meie õuna iseloom ongi just pigem selles sisukuses,» kirjeldas ta.

Esialgu kasutas pere siidri valmistamiseks vaid enda aia õunu, kuid kui plaani tuli suurem tootmine ja turustamine, siis sai üsna pea ka selgeks, et enda aia õuntest jääb väheks.

Pere hakkas naabritelt õunu sisse ostma ning oli neidki, kes tõid õunad tasuta, sest oma aias oli õunauputus. «Kui on tõesti selline aasta, et õunu on nii palju, et ise ei jõua ära kasutada, siis palun väga, siia saab ikka tuua, pole probleemi,» kinnitas Karmo.

Vana kolhoosihoone sobis kenasti siidri valmistamiseks ja hoiustamiseks.

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Ka kasemahlast võib siidrit teha

Lisaks õunale kasutab nende siidritalu siidri valmistamiseks ka pihlakat ja arooniat. Sel aastal korjati ka kasemahla, et suve paiku kasemahlasiidriga välja tulla. «See on natukene katsetamine ka,» märkis Karmo.

«Proovid ühte, proovid teist, vaatad, milline meeldib kliendile rohkem, sest ega me ei tee seda kõike ju ainult enda jaoks.» Vaadatakse, mis võiks olla tarbijale huvitav ja mida oleks võimalik kohapealt mahedalt kätte saada.

Aias on ka viinamarjaistikud, kuid see nõuab Karmo sõnul palju vaeva. «Viinamari on muidugi üks selline asi, mis on alguse hullustus. Tuli mõte, et tahaks ikka viinamarja ka kasvatada, õige vein tuleb ikka viinamarjast,» selgitas ta.

Eelmine aasta saadi esimest korda suurem saak viinamarjadest ning praegu on kahesajaliitrises tammetünnis viinamarjavein küpsemas. «See ei ole kerge, kindlasti ma ei soovita seda teistel ette võtta, sest tööd on viinamarjaga ikka meeletult ja fakt on see, et siin ei ole ikkagi päriselt looduslik viinamarja kasvatamise kliima.»

Turul siiski küllaltki uus

Käsitöösiidri turul on vastuvõtt Karmo sõnul üpris positiivne olnud. Samas märkis ta, et uudistootega on turule tulla alati kergem, kuid hiljem tuleb seda joont jätkata ja siis tuleb juba hoolitseda selle eest, et turul koht säiliks ja käive kasvaks.

Karmo leiab, et kuigi suurtootjatele jääb alati nende sihtgrupp, siis järjest rohkem leidub ka inimesi, kes on valmis uusi asju proovima ja kes hindavad kohalikku toorainet ja joogi naturaalsust.

Enne «õige» korgi pealepanekut seisavad siidrid mõnda aega tagurpidi, et koguda siidritegemisest tulev sete ajutisse korki.

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Kuna Tori Siidritalus on tööl kaks inimest – Karmo ja Veranika – ja kõik joogid valmivad käsitööna, siis ei anna nende ettevõtte toodangut võrrelda suuremate ettevõtetega. «Me ei saa võrrelda neid hindu suurtootjatega, kellel tuleb päevas võib-olla mitukümnend tuhat pudelit liinilt, meil tuleb aasta jooksul kokku nii palju, kui neil ühe päevaga. Siin on see vahe.»

Pärnumaal on käsitöösiidri tootjaid veelgi, üsna Pärnumaa ja Raplamaa piiril, Aasa küla lähedal asub Jaanihanso siirditalu. Karmo sõnul tunnevad nii nende talu rahvas kui ka Jaanihanso oma, et nad on pigem kolleegid kui konkurendid, sest mõlemad soovivad oma toodetes kohalikku piirkonda välja tuua.

«Me ise Alvariga (Alvar Roosimaa, Jaanihanso peremees -M.J) patsutame üksteisele õlale ja ütleme, et Pärnumaa on uus Normandia. Normandia on maailmakuulus siidrivalmistamise piirkond, Eesti kontekstis võiks tulevikus kõik teada, et Pärnumaa on just see koht, kust tulevad need kõige ägedamad siidrid,» rääkis Karmo.

INFOKAST: käsitöösiidri valmistajad Eestis

  • Tori Siidritalu (Pärnumaa)
  • Jaanihanso (Pärnumaa)
  • City cider (Harjumaa)
  • Siidrikoda (Põlvamaa)
  • Peenjoogivabrik Nudist (Tallinn)
  • Siidrimaja (Tallinn)

Allikas: PM

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Loe ka neid

Tagasi üles