Asjatundjad soovitavad: milline alkoholivaba õlu sobib päris õlut asendama? Lisatud edetabel

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Sommeljeede alkoholivaba õlle test.

FOTO: Joakim Klementi / Eesti Meedia/Scanpix

Kuumal suvepäeval tahavad paljud õllesõbrad grilli kõrvale külma õlle võtta. Kes plaanib hiljem autot juhtima minna, peab valima aga alkoholivaba õlle. Eesti parimad sommeljeed valisid kümne populaarseima alkoholivaba õlle hulgast välja parimad.

Dominici restoranis toimunud alkoholivabade õllede pimetesti jaoks said kokku Eesti Sommeljeede erakooli direktor Ene Ojaveski, restoran Platz õllesommeljee Juks Ojaperv, SIP veini-ja õllepoe omanik ja sommeljee Urmas Linnamägi ja Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president Kristjan Markii. Kõik alkoholivabad õlled valati pokaalidesse teises ruumis.

Sommeljeed hindasid õllesid viiepunktiskaalal, kusjuures hindamist alustati pärast kolmanda õlle proovimist. «See on kalibreerimise aeg. Tihti on see, et esimene saab natukene peksa, teine saab natukene kõrgema hinde ja siis kolmandast hakkab asi paika loksuma,» selgitas Kristjan. Hinnati välimust, aroomi, maitset ja ka seda, kas tegemist on sobiva asendusega alkoholiga õllele.

Esimesena astus võistlustulle Saku GO. Kullipilgul asus žürii õlut hindama ja pokaale keerutama, et vahtu hinnata. «Kaob kiirelt, õhuline pitsmuster,» kommenteeris Kristjan. «Värvus on ilus kuldkollane,» sõnas Urmas ja lisas, et lõhna poolest on klassikaline eesti õlle lõhn. Ene leidis, et maitse on natukene vesine. «Aga alkoholivaba õlle juures ongi kõige raskem kompenseerida alkoholi puudujääki. Alkohol on see, mis ikkagi keha ja maitse annab,» rääkis Kristjan. Üheskoos aga nõustuti, et sobiks hästi saunaõlleks. «Õlle-element on ikka sees,» märkis Urmas.

Teisena serveeriti Bavaria alkoholivaba õlut. «Messingi värvi – ilus läikima löödud messing,» kommenteeris Ene ja lisas, et aroom meenutab kodust meeõlut. Maitse puhul leidsid sommeljeed, et tegemist on pigem magusama õllega, mis sobib pigem linnuliha ja pastatoitude juurde.

Pulsi puhul jäi sommeljeedele esimesena silma värv, mis oli võrreldes eelmise kahega natukene tugevam. «Aroom on suhteliselt tagasihoidlik,» märkis Ene. «Minu arust see kaunistab seda, mitte ükski lõhn ei domineeri üle,» lisas Urmas. Juks leidis, et õlle maitse on üsna hästi balansis, «Magus, mõru ja keha ka,» iseloomustas ta maitset. Kokkuvõtvalt leiti, et tegemist on tasakaalus korraliku janukustutajaga.

Neljandana prooviti Baltika 0 alkoholivaba õlu, mis on läbi aastate palju tarbijatelt palju kiita saanud. Värvuse poolest paistis õlu sommeljeedele roheka tooniga. «Esimene ilus vaht,» märkis Ene. Aroomis oli tsitrust tunda ja pärast maitsmist tunnistasid sommeljeed, et ka maitses on tsitrust tunda. «Selline laimi, mitte sidruni maitse,» märkis Urmas. «Õlu, kus ei ole mitte midagi huvitavat, aga midagi ei häiri ka». Maitsjad leidsid, et õlu sobiks hästi mereandide või Aasia toitude juurde. «Kerge suvine toit,» pakkus Kristjan.

Clausthaleri õlu on maailmakuulus, kuid kuna tegemist oli pimetestiga, siis ei teadnud sommeljeed, et nende nina ees on palju võistlusi võitnud alkoholivaba õlu. «Õhukese kiirelt vajuva vahuga,» märkas Kristjan. Lõhna osas meenutas õlu hapukat leiba. «Selline leib, mida ei küpsetata lõpuni saepuruks, et ta jääb natukene märg keskelt,» kirjeldas Urmas. Maitstes andis kohe tugevalt tunda humala maitse, mis aga sai kähku otsa ja suus hakkas domineerima hoopis metalne maitse. «Minu arust lõpus on metall,» sõnas Kristjan.

A. le Coqi alkoholivaba Premiumi puhul jäi sommeljeedel silma, et vahtu palju pole. «Aga alkoholivabade suhtes selline keskpärane,» märkis Juks. «Oi!» hüüatas Ene pärast nina pokaali pistmist. «Nagu teeseene leotist nuusutaks.» Kristjan võrdles lõhna käärimist alustanud siloga. Maitselt oli õlu kuiv. «Happeline, ürdine, humalane,» kirjeldas Ene.

Seitsmendana serveeriti Carlsbergi alkoholivaba õlut. «Suure mulliga hõre vaht,» ütles Ene ja lisas pärast nuusutamist, et hapukurgi vedeliku lõhna on veidi. Urmas tundis aroomis suvelõhna. «Kui kombain viljapõllust üle käib,» kirjeldas ta. Maitse puhul leidsid sommeljeed, et tasakaal on olemas. «Ta tõesti petab ära, tal on laagriõllele iseloomulikud omadused olemas ja magususe-mõruduse balanss on väga hea,» iseloomustas Juks.

Warsteineri õlle värvus avaldas sommeljeedele muljet. «Kerge virsikukuldne,» sõnas Kristjan. Lõhna osas läksid aga arvamused lahku – oli neid, kes tundsid õlelõhna, samas kui teised tundsid hoopis papi või paberi lõhna. «Keskmaitse läheb mitte mõruks, vaid lausa vihaks,» ütles Ene pärast maitsmist. Kristjan võrdles aga maitset vana kooli Žiguli õllega. «See on mõrusõpradele. Selle juures peaks natukene mõtlema, ei ole selline kergesti libistatav,» võttis Ene kokku.

Üheksandana said sommeljeed proovida Krombacha alkoholivaba õlut, mille puhul hinnati värvust tehismerevaigu sarnaseks. Aroomis oli maitsjate sõnul tunda kerget teravilja- ja lillelõhna. «Magusad ristikuõied,» kirjeldas Ene. Maitse aga üllatas. «Maitse on üllatavalt kuiv. Aroom on selline, et tahaks magusat õlut pakkuda, aga maitstes kuiv,» märkis Kristjan. Juks leidis, et õlu on üsna heas balansis ning midagi ei jää häirima.

Viimasena oli kord Oettingeri alkoholivaba õlle käes. Püsiv vaht ja hele värvus avaldas sommeljeedele muljet. Aroomi suhtes tundus jook aga tagasihoidlik. Maitse puhul jäi sommeljeedele silma aga humala vähesus. «Järelmaitses kerge vihje humala kohta on,» sõnas Kristjan. «See vihje ei ole mitte selline, et ta on tasakaalus, vaid selles, et teda on vähe,» täpsustas Ene. Jõuti järeldusele, et see õlu sobib sellele, kes humalat väga ei armasta.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus
Tagasi üles