Nagu eelmises postituses märgitud, lähenesin sel aastal potipõllundusele ja oma rõduaiale veidi teisiti. Aianduspoodidest olen kaarega mööda käinud ning enne tegutsema hakkamist mitmeid kordi mõelnud ja mõõtnud.
Sel aastal teisiti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajapikku kujunes pere, tuttavate ja juhuse abiga välja ka rõduaia taimevalik: üks kõrvitsataim; viis madalat tomatit; üks juhuslikult kasvama läinud Prantsusmaalt pärit sibul; paar tundmatut, kuid lihale ja kastmetesse paslikku ürti; till; basiilik. Lisaks ostsin nädal tagasi Türi lillelaadalt viis ilutaime, mille nimed on mul jällegi ununenud, kuid asjatundliku müüa sõnul peavad need vastu nii kuivale kui päikesele, mida kipub minu rõdul suvel üsna palju olema.
Et olen oma uue lähenemisega õigel teel, kinnitas ka üks hiljutine raadiosaade, kus juttu linnaaedadest. Saates räägiti vana kunstiakadeemia katusel tehtud eksperimendist, kus kasvatati Tallinna kesklinna tiheda liikluse kiuste köögivilju. Neis mõõdeti hiljem ka saasteainete taset ning midagi katastroofilist saadustesse kogunenud polnud. Kasvuperiood on niivõrd lühike, et saasteained ei jõua taimedesse koguneda. Seega tarvitan praegu oma rõdult salatit, tilli ja sibulat täiesti rahuliku südamega.
Aga tagasi rõdu kujundamise juurde. Raha kulutasin veel väikse laua ja ühe tooli ostmiseks (toole on üks seetõttu, et rohkem rõdu lihtsalt ei mahuta). Nii sain endale nurga, kus õhtupäikest nautida, lugeda ja oma blogipostitusi kirjutada.
Tuleb tunnistada, et ega vanas paneelmajade rajoonis pole taoline rõdul peesitamine sugugi tavaline. Enamik rõdusid, kuhu silm ulatub on kas pesukuivatusnurgad või panipaigad. Aga mine sa tea, ehk annan oma naabritelegi idee rõdule veidi teisiti läheneda…