/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
Talvisel ajal ei osta ma suhkrut kuigi tihti, kuid esimeste suveviljade – rabarberite ja maasikate – valmimisega kasvab suhkrutarbimine oluliselt. Seetõttu sain ka hiljuti üsna šokeeriva üllatuse, kui seisin poes suhkruleti ees ja nägin, et kõige odavam pakk maksab vanasse vääringusse arvutatult 20 krooni.
20 krooni kilose suhkrukoti eest on palju, ja eriti palju tundub see eesseisva moosikeetmishooaja valguses. Kogenud moosikeetjate õpetus korraliku džemmi keetmiseks on kilo marju ja kilo suhkrut. Sellises vahekorras tehtud maius säilib hästi ja on piisavalt paks, et probleemideta saial püsida. Kui suhkruga koonerdada, jääb moos vedel ja tilgub saiaviilult või pannkoogiampsult suure tõenäosusega särgile. Samuti kimbutab säästumoosi käärimisoht.
Kui suhkru meeletus hinnas oleks süüdi vaid kehv ilm, ei pruugiks ma siin moosikeetjate nimel suud. Ilma vastu ju ei saa. Praegusel juhul on aga hinnahüppele kaasa aidanud ka Euroopa Komisjon oma suhkrutootmiskvootide kehtestamisega, vähemalt nii väidavad siinsed asjaosalised.
Kui need kvoodid nüüd selles hinnaüllatuses tõesti süüdi on, siis julgen avaldada oma pahameelt. Moosikeetja seisukohast vaadatuna on nende kvootide tulemiks vaid vedel moos ja hapu elu.