iDeal kampaania

Nastja Pertsjonok: illusoorne HIV-vaba Eesti

«Aidsi ja hepatiiti? Ei, meie ei testi,» ütles perearst. «Kus saab testida? Võite minna HTI laborisse või helistada kliinikumi, nagunii peate ise maksma, sest tegu on profülaktilise testiga.»


Mulle tundub ähmaselt, et aidsi testimine peaks justkui olema tasuta, aga mõtlen, et olgu, võin ju maksta ka. Aga ma kardan igasuguseid vereandmisi ja süstimisi lapsepõlvest peale ja kiire on ka ning teen veel ühe katse vähemalt mitmekordsest vereandmisest ära nihverdada. «Olgu, ma siis maksan teile, äkki ikkagi võtaksite koos teiste proovidega ära, siis ei pea mitu korda võtma?» Vastuseks jääbki siiski, et pean minema mujale.

Nõustamiskabineti olemasolu kohta, kus anonüümselt ja tasuta aidsi ja hepatiiti testitakse, saan teada alles siis, kui hakkan netis surfama ja tuttavate käest küsima. Kabinetist välja astudes mõtlen, et täna ma vist enam ei suuda hakata otsast peale ennast veenma, et peaksin veel kusagile minema. Ja aega ju ka ei ole, eks. Ja ma ju tegelikult ei arvagi, tegelikult see oligi…. profülaktiliselt… Mõni teine päev lähen. Praegu, 35-aastasena, tähendab see ilmselt mõnenädalast viivitust. 17-aastaselt, kui mu pea oli märksa rohkem laiali otsas kui praegu, oleks see võinud suure tõenäosusega tähendada ka mõneaastast viivitust.

Ma elan riigis, kus on 497 uut ­HIViga nakatumise juhtu aastas ja kus tänavu maikuuks oli HIV diagnoositud küll 7861 inimesel, aga ekspertide hinnangul põhjal võib tegelik arv olla 11 000 – 12 000. Riigis, kus ERRi uudise järgi ei ole 75 protsenti elanikkonnast kunagi HIV-testi teinud.

Nädalavahetusel sai täis 30 aastat aidsi ajalugu – 5. juunil 1981 ilmus Morbidity and Mortality Weekly Reportis esimene uudis kummalistest kopsupõletikujuhtumitest homoseksuaalsetel meestel kolmes Los Angelese haiglas. Sellest ajast peale on aids viinud maamunalt erinevatel hinnangutel 25–30 miljonit inimest.

Imelikul moel on Eesti kõige suurema HIV-juhtumite juurdekasvuga riik ELis. See tundub arusaamatu – ei ole justkui tegu stereotüüpse vaeste, harimatute elanikega riigiga, kus lokkaks prostitutsioon ja narkomaania. Järele mõtlema hakates aga ei tundu see enam nii veider – ühelt poolt positsioneerime ennast vaba seksuaalkäitumisega riigina, kus suhteid alustatakse ja lõpetatakse võrdlemisi lihtsalt ja kus väärtuseks võib teinekord olla järjekordne uus rajalt maha võetud tibi. Teiselt poolt ei ole me aga suutnud ennetustööga viia üldist ühiskondlikku ruumi tasemele, mis muudaks sellise vabamat sorti käitumise vähem riskantseks.

Hakanud kord juba huvi tundma testimisvõimaluste vastu ja meenutades ennast paarikümneaastasena, püüan uurida, millisel kujul saab aidsi ja muude suguhaiguste kohta infot üks haavatavamaid gruppe – noored.Selgub, et kuigi inimeseõpetuse riiklikus õppekavas on aidsi-teema küll sees (4.–6. klassi ainekavas), on seal palju teisigi teemasid ja inimeseõpetuse õpetajatega rääkides jääb mulje, et ainekava tegelikult väga hästi ei toimi.

Osalt sellepärast, et kõiki õppekava teemasid ongi ettenähtud arvu tundidega suhteliselt lootusetu põhjalikult läbi võtta, ja teiseks sellepärast, et koolis võivad inimeseõpetuse õpetajana töötada peaaegu ükskõik mis ettevalmistusega inimesed. Sest eeldatakse, et selles aines on suuresti tegu teemadega, mille jaoks võiks piisata üldisest intelligentsusest ja enda maailma asjadega kursishoidmisest.
Paljud koolid kasutavad väljastpoolt tulnud spetsialiste, kes räägiks lastega seksuaalsusest ja riskikäitumisest. Hea õnne korral on seda võimalik mingi projekti või linna toetuse olemasolul tasuta saada, kui ei vea, peab raha leidma.

Noored ei ole aga sugugi ainus haavatav grupp. Statistikat vaadates on uute nakatunute keskmine vanus võrreldes varasemate aastatega kasvanud. Ja minu põlvkonna puhul – nende üle kolmekümneste põlvkonna puhul – jäädakse lootma taas selle üldise tervemõistuslikkuse peale. Kui statistikat uskuda, siis võib-olla ei tasuks.

Enamasti ei ole meil kujunenud harjumust mõelda võtmes, et aids ei ole vaid rumalate noorte ja marginaliseeritud ühiskonnagruppide haigus. Meile võiks seda vahel meelde tuletada, ja mitte ainult ajaleheartiklitega, mis jäävad alati veidi ebaisikuliseks. Ehk võiks arstid vahel küsida, kas ma olen üldse elus teinud aidsitesti ja kas ma tahaksin seda teha. Perearst… või töötervishoiu arst… või…? Nagu meeldetuletuseks või nii? Või vähemalt siis, kui inimene lõpuks on endale selgeks mõelnud, et ta tahab testi teha, mitte saata teda kusagile edasi, vaid tehagi see ära? Kui tervishoiustruktuurid peavad vajalikuks tuletada mulle aeg-ajalt meelde, et suitsetamine võib kaasa tuua probleeme, siis äkki võiks aidata õigele teele ka aidsi testimise võimalusi meelde tuletades?

Ma arvan, et ühelt poolt oleme jõudnud kaugele edasi alguspäevade hüsteeriast ja müstifikatsioonist, teiselt poolt tundub aga, et me ei ole ikka veel jõudnud selleni, et HIV on tõepoolest olemas. Siinsamas, meie seas.
Ei, me teame, aga see ikka on kusagil seal – Eesti paralleelühiskonnas. Meie, normaalsed inimesed, kas oleme korralikud pereinimesed või elame selle kauni ajakirjamudeli järgi, kus inimesed naudivad pidusid, teenivad palju raha ja on säravad, rikkad ja õnnelikud. Sinna juurde kuulub seks, kuid mitte aids, või kui see jutuks tulebki, siis kui luuserite haigus.

Kui aga selline üldine illusoorses kuvandis elamine on ühiskonnas levinud, peab tegema pingutusi, et tasakaalustada seda võimalikult rohkem reaalsusega.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles