Me vajame ning armastame valgust ja soojust, seetõttu on meie lemmikpaigadki, kus istuda ja puhkehetki nautida aia päikselises osas. Kuid me pole ainukesed päikese nautlejad, nendeks on ka lillede kuningannadena tuntud roosid.
Roosid – aednike rõõm ja valu (I osa)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roosid pole mitte ainult kaunid õitsejad vaid paljud nendest romantilised ja kasulikud lõhnataimed. Seda oskavad hinnata ka meie aeda külastavad väikesed tiivulised.
Et roosidega hästi läbi saada ja nende ilust mõnu tunda, võiks järgida mõningaid näpunäiteid.
Kasvatage tugevaid sorte, Asudes tutvuma rooside rikkaliku sordimaailmaga, tasuks arvestada inglaste head nõuannet – let the head rule the heart (las mõistus juhib südant).
Läikiva lehestikuga roosisordid on haiguskindlamad. Sortide valikul pöörake tähelepanu lehestikule, mitte ainult kaunitele õitele.
Valige roosidele päikeseline ja hea õhuliikumisega kasvukoht. See vähendab võimalust seenhaiguste ja kahjurite levikuks. Vältida tuleks istutust tuulekoridorisse, kuna võib põhjustada noore istiku pookekohalt murdumist ja ka põõsa talvitumine ei ole hea.
Vältige liiga tihedat istutust. Roosipõõsaste istutustihedus sõltub peamiselt sellest, millisesse roosirühma sort kuulub. Põõsaste keskmised vahekaugused võivad olla floribundroosidel (peenraroosid) ja pinnakatteroosidel 40 – 60 cm; teehübriid-(suureõielised väärisroosid) ja põõsasroosidel 60 – 80 cm; miniroosidel 20 – 30 cm; väänroosidel 80 - 100 cm; pargiroosidel 100 – 150 cm.
Istutamisel jälgige veel, et pookekoht kui roosiistiku kõige õrnem osa jääks 5-10cm mullapinnast sügavamale.
Ühte sorti grupina(vähemalt 3 istikut) istutades saate säravama tulemuse. Seejuures võite põõsaste vahekaugusi veidi vähendada.
Kastke ja väetage roose piisavalt. Alati sobib juba istutuskoha ettevalmistamisel lisada komposti või kõdusõnnikut. Edaspidi on soovitav väetada kord kuus, seejuures kindlasti peale esimest õitsemist. Pikemal põuaperioodil on vajalik täiendav kastmine – vähemalt 10 l vett põõsale.
Kaunimatest kaunimate rooside saamiseks ärge unustage ka väikest lõikustööd. Põõsaste lõikus on vajalik ,et pikendada taimede eluiga ja hoida nende elujõudu ning head välimust, kujundada põõsale õige vorm ning saavutada suuremate õite ja õisikutega rikkalikumat õitsemist.
Kevadine lõikus on kõige olulisem. Esmalt eemaldada kõik surnud ja haigestunud võrsed, nõrgad võrsed tuleb tugevalt tagasi lõigata, samuti tuleb põõsast liigselt tihedaks muutvad ja ristuvad võrsed ära lõigata. Roosipõõsaste täpsem lõikus sõltub sellest, millisesse roosirühma sort kuulub.
Suvine lõikus tähendab äraõitsenud õite ja õisikute lõikust koos 1-3 lehega. See soodustab uute tugevate võrsete arengut ja annab ilusa korduva õitsemise.
Pargirooside puhul, mis kasvatavad sügiseks ilusaid vilju-tõrsikuid, võib suvisest lõikusest ka loobuda.
Artikkel jätkub. Nädala jooksul avaldame ka artikli teise ja kolmanda osa.