Okaspuude hingeelu

Kanada kuusk, vasakul terve oks, paremal veel mitte nii terve

FOTO: Helen

Juuni Kodukirjas oli kirjas, et talvekahjud okaspuudel selguvad alles jaanipäevaks. Nii on ka meil nüüd enamvähem selge, mis okaspuudega talvel ikkagi juhtus.

Näiteks meie kanada kuusk, mis lume raskuse all vastu maad oli surutud, kannatas tõenäoliselt lumeseene käes (alguses arvasime, et sama vaevas ka muru, aga seal oli siiski vist koera käsi - hmm, tegelikult pigem isegi jalg - mängus). Aga jah, peale lume sulamist oli peaaegu kogu puu üleni pruun, tänaseks on pruun veel kolm/neljandikku puust. Keeruline on see, et tegelikult ei saa ma ikka veel aru, milline oks on elus ja milline mitte. Mõni, minu jaoks sama pruun ja elutu oks, kui kõik kõrvaloksad, on tänaseks ajanud endale paari kohta uued erkrohelised okkad. Ja mõni teine jälle, mida arvasin elus olevat, ei ole seda teinud. Seega arvan, et kindluse mõttes lasen kõikidel okstel ikka veel alles olla, ainult kuivanud okkad raputan võib-olla varsti maha.
Elupuud sidusime juba üleeelmisel aastal ajalippide külge kinni. Ega see väga hea vist puudele ei ole, aga me sõlme ümber tüve ei teinud, väga kõvasti ei sidunud ja vähemalt on nad kõik tänaseni ilusti püsti. Aga ühetüvelistel elupuudel pidi ka olema lihtsam lumeraskuse all toime tulla. Meile ongi kõik ühetüvelised sattunud. Tegelikult käisime talv läbi koguaeg elupuudelt lund ka maha raputamas. Iga kord, kui suurem lumi jälle tuli. Üksvahe seega lausa iga päev. Aga sellegipoolest on neljast elupuust üks eriti kõhna ja õrn ja harvade okstega. Ei tea, mis talle ei meeldi. Teistel on praegu ilusad erkrohelised võrsed peal, aga sellel ühel ei miskit. Oksad on lühikesed ja hõredad ja okkad pruunisegused. Tingimused on kõik absoluutselt samad, kui tema kolmel naabrilgi, aga midagi talle lihtsalt ei meeldi.

Jugapuu (kui see ikka on meil jugapuu) rohekaspruunid oksad on aga kõik hakanud taastuma. Tema üks tüvi oli ka lumeraskuse all vastu maad vajunud. Kuidagi ei osanud me seda üldse tähele panna, ometi on ta seal samas, kohe elupuude kõrval. Seega kevadel olidki ühel tüvel okkad kõik pruunid. Aga hea on see, et me ei rutanud seda maha lõikama. Me lihtsat ei julgenud ja ei raatsinud seda teha. Tänaseks ongi vaid mõned pruunid okkad veel okste peal alles, aga põhimõtteliselt on kõik oksad otstest alates hakanud järjest rohelisemaks minema. Tean nüüd, et tegelikult võib käega ka õrnalt üle pruunide okaste tõmmata ja nii need eemaldada, et üldmulje jääks kohe rohelisem, aga mina jätsin puule endale selle võimaluse pruunid okkad maha raputada ja rohelised asemele kasvatada.

Rohkem talvekahjusid meie aias okaspuudel vist ei ole. Ja päikesepõletusi, tundub, et samuti ei ole. Tegelikult ongi ainuke puu, kellele otsene päike peale paistab, kanada kuusk ja seda ka alles juunis. Või no olgu, mändidele paistab ka ja koguaeg, aga nende pärast ma eriti ei muretse. Nemad kasvavad meil ise. NÖ vabapidamisel või vabakasvatusel on nad :-) Ei karda ei vihma ega tuult ega lund ega päikest. Lihtne on nendega.

PS Ühe, ehk juba kümmekond aastat tagasi maha võetud, okaspuu kännu lammutasin küll veel tegelikult eile ära. Labidaga tegelikult lausa :-). Polnudki enne labidaga puud lõhkunud. See on see sama känd, millest meie aednik koer on juba mitu aastat püüdnud lahti saada. Aga millegipärast hakkas mulle tunduma, et äkki ikka ei ole see tema tervisele hea, kui ta aegajalt pehkinud kännu küljest mõne ampsu võtab? Ega ma ei tea, kas ta seda üldse alla neelab, aga... Jah, seega üks lillepostament vana kännu näol on nüüd meil aias vähem.

Heleni aed asub siin.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles