Mari Kamps: valus hoop «turuusule»

Mari Kamps

FOTO: Liis Treimann

Kuulun juba aastakümneid nende hulka, kes teeb osa sisseoste turult. Suures osas on minu «turuusu» põhjuseks juustude-sinkide hinnad, mis on soodsamad kui suurpoodides. Aga mulle meeldib ka kauplemise melu, suviste marjade-puuviljade magusad lõhnad ja hapukapsatünnidest levivad aroomid. Turutiirule on tore panna punkt värske hapukurgiga.




Aastate jooksul on mul keskturul kujunenud välja n-ö oma müüjad. Näiteks lihakraami ostan naise käest, kes pärast ostu-müügitehingut ütleb alati heatujuliselt, et külastage jälle! Loomulikult külastan, sest rõõmus meel on pärast temaga suhtlemist garanteeritud.

Samuti on mul juba aastaid kindel juustumüüja. Ta on ainus, kelle juures on alati järjekord ja seda vaatamata tõsiasjale, et teised juustumüüjad vaevlevad samas klientide nappuse käes.

Minu turulembus sai enne võidupüha tõsise hoobi just selle «oma» juustumüüja juures, ja seda lihtlabase valetamise tõttu. Andsin 2,20 eurot maksnud juustutüki ees 5-eurose paberraha ja lisaks 50-sendise mündi. Tagasi lootsin saada 3.30, kuid sain üksnes 30 senti. Müüja kinnitusel jõudis temani 2-eurone münt ja 50 senti ning minu antud paberraha polnud ta oma sõnul näinud.

Ei aidanud mingid seletused – me mõlemad jäime oma versiooni juurde. Mina oleksin teemat edasi arutanud, kuid tema keeras selja ja suunas oma tähelepanu külmikule.  

Kogu seda kemplemist nägi pealt minu 7-aastane laps, kes lärmi tõttu lõpuks nutma puhkes. Ta oli enne teinud kaasa visiidi sularahaautomaadi juurde, sest mu rahakotis oli vaid mõnikümmend senti. Nii teadis laps sama hästi kui mina, et juustuleti äärde saabudes oli meil kahe peale neli 5-eurost kupüüri ja väide minu antud 2-eurosest mündist on ilmselge vale.

Olin näinud kord varem sekeldamist tagastatava raha pärast sama juustuleti juures, kuid olin veidi eemal ja seetõttu detaile ei tea. Kui kaupluses saab säärased erimeelsused lahendada suhteliselt lihtsalt, siis üksnes sularaha soosival turul jääb kaotajaks klient ja abi pole kelleltki loota. Tõeliselt nõutuks muutusin pärast seda, kui olin intsidenti kirjeldanud oma emale, kes ostab juustu samast kohast. Tema oli teinud sisseoste samal päeval, kuid umbes kolm tundi minust varem. Paar inimest enne teda oli samuti tekkinud arusaamatus tagastatava raha pärast ja sellele oli järgnenud müüja tänitav tiraad «eestlastest, kes ostavad juustu kaks korda aastas ehk enne jõule ja jaanipäeva».

Edaspidi hakkan juustu ostma mujalt, sest milleks mulle kapatäis negatiivsust ja pealegi minu oma raha eest. Ja minu jaoks pole müüja rahvus oluline, määravad ikka ausus ja suhtlemiskultuur.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles