Uus Mercedes Benz GLK on välimuselt väike ning sisult pigem pereauto kui mudas müttav džiip. Sõiduomadused selle all aga suurt ei kannata, mistõttu on ta väärikas liige MB üsna plekitus perekonnas.
Mercedes Benz GLK – oma klassi priimus
/nginx/o/2017/06/09/6764085t1hfb5e.jpg)
13. november 2008, 11:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased nädalad kujunesid mulle väga valgustuslikuks. Kõigepealt sain teada, et suurem osa inimesi ostab autosid ainult selleks, et ühest kohast teise jõuda.
Minu jaoks on auto alati sarnanenud pigem riietega, mis lisaks sooja andmisele olulisel määral ka väljanägemist parandavad.
Aga tuleb välja, et kui kaubamajas müüdaks Montoni kirjaga kartulikotte, mida reklaamitaks näiteks pontšodena, läheks needki kaubaks, sest alajahtumise eest kaitseks need keret mahedamal talvel ju kenasti. Pealegi saaks neid mitu tükki ülestikku laduda.
Teiseks sain aga teada, miks eestlased nii kangesti väikseid maastureid armastavad. Teadaolevalt on Eesti ainus riik, kus automüügi edetabelit on valitsenud linnamaastur.
Muu Euroopaga kõrvutades oleme nagu kari napakaid, sest igal pool mujal lähevad inimesed lausa hulluks, kui Fiat või Renault jälle mõne mikromootori jõul liikuva vanadest tetrapakkidest tehtud tibatillukese auto valmis saab.
Itaalias on Fiati uue väikeauto esitlus riiklik püha, lapsed saavad koolist vaba päeva, nende isad rüüpavad hommikusöögi kõrvale klaasikese chianti’t ja emad viivad kirikusse perekonna kaitsepühakule küünla.
Eestis aga kirjutavad inimesed nimede «ants» ja «xxx» all Delfisse kommentaariks, et «kesse loll seda ostab, siukse raha eest saab saksast lõpp normaalse 96. aasta 7. seeria bemmi, siniste põhjatulede ja läbipõlenud supakaga».
Nagu ma nüüd mõistsin, ei ole aga eestlaste maasturilembuse taga mitte ihalus suurte autode järele või kange himu igal nädalavahetusel rohelusse sõita ja näiteks Kõrvemaa looduskaitsealal proovida, kui sügavast veest auto läbi minna suudab.
Eestlased lihtsalt ei oska sõita, ja isegi väikese maasturiga on linnaliikluses ohutum ülbitseda kui Renault Twingo või Fiat Pandaga, millest mõni Land Cruiseri-mees lihtsalt üle sõidab.
Ühel argiõhtul, nii umbes viie ajal, kui Tallinna kesklinn jälle lootusetult umbes oli – sest Tallinna liikluse korraldajad kasvasid üles Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes ega saanud isegi elementaarseid liiklustõdesid LEGO ehituskomplektiga katsetada –, nägin ma täiesti hämmastavat lollust ja jultumust, mida ainult maasturiomanikud endale lubada saavad.
Swisshoteli ees, kus kahest reast tohib sõita otse ja parem rida on reserveeritud Liivalaia tänavale keerajatele, seisid autod kannatlikult rivis, lootes peagi teekonda mööda Tartu maanteed jätkata. Kuna mõned vastassuunast tulevad debiilikud rõõmsalt kollase tulega ristmikule välja sõitsid ja sinna seisma jäid, edenes teekond vaevaliselt.
Ja siis tuli järjest neli (!) maasturit, mis lähenesid ristmikule mööda rida, kust tohib ainult paremale keerata, ning ukerdasid siis üle ohutussaare otse liikuvasse ritta. Jumal tänatud, et mulle relvaluba ei anta, mõni Soome koolitulistamise tundunuks selle verepulma kõrval nagu laste süütu hullamine.
Magus iroonia seisnes aga selles, et istusin ju ise samuti maasturis, Mercedes-Benzi uusimas linnadžunglite vallutajas nimega GLK. Nii et võinuksin minagi ohutussaarest üle ronida, aga ei tulnud nagu selle peale. Ju on kinderstube selline.
Pealegi oli seal foori taga istuda küll natuke igav, aga muidu üsna mõnus. Ma ei tea, kuidas Mercedes seda teeb, aga neil õnnestub oma kõikides mudelites luua selline mõnus atmosfäär, nii et isegi pikk autosistumine ei muutu tüütavaks.
Muidu on ikka nii, et mitu tundi rooli taga istudes hakkab mõni nupp närvidele käima või soonib keskkonsooli terav äär paremasse säärde valusa vorbi. Mersus midagi sellist ei juhtu.
GLK ainult joonlaua abil kujundatud armatuur pole küll teab mis disainiime ja mõne asjaga on vähemalt juhi vaatevinklist lausa mööda pandud, aga need pisiasjad elab üle.
Näiteks jääb segaseks, miks on raadio-, pardarvuti ja telefoninupud keskkonsoolis võimalikult madalale topitud, nii et kõik Danny De Vitost pikemad inimesed peavad nende vajutamiseks kummarduma.
Või miks ei mõika armatuurlaua taustavalgustuse nupu kruttimine keskkonsooli viidud pardaarvuti ekraanile – vähemalt pimedas sõites hakkab selle helendus segama ning ainus alternatiiv on ekraan sootuks välja lülitada.
Õnneks saab raadiot ja telefoni juhtida ka roolil asuvatelt nuppudelt, nii et sest ekraanist polegi suuremat lugu, aga kui navigatsioonisüsteemiga autodel sama kiiks küljes on, tuleks Mercedese inseneridel küll kiiremas korras otsida kusagilt jupike juhet ja mingi relee või kuidas neid asju nimetataksegi.
Ka tahaks ma kohtuda inimesega, kes otsustas GLK-le astmelauad külge kruvida. No milleks ometi, armas inimene? See auto ei ole nii kõrge, et isegi laps võiks istmele ronides poole peal väsida ja väikest puhkepeatust vajada. Ja teiseks on vähemalt kitsas seelikuis naisterahvail üsna keeruline niimoodi autost välja saada, et nad sääri vastu mudaseid astmelaudu ära ei mäkerdaks.
Ehkki GLK on mersu maastureist väikseim – ja näeb ka väga väike välja –, on see ometi jahmatavalt ruumikas. Auto ei tundu sõites põrmugi suurem kui näiteks Ford Kuga, Toyota RAV-4 või Volkswagen Tiguan, aga ruumi paistab vähemalt silma ja keha järgi küll rohkem olevat.
Tänu täpselt läbi mõeldud ruumijaotusele on inseneridel õnnestunud ka tagaiste teha selline, et seal võib istuda sama mugavalt ja loomulikus asendis kui sedaanis, mis ei ole väikeste maasturite puhul sugugi tavaline.
Ning sinna mahuvad mõnusalt istuma ka täiskasvanud inimesed. Pakiruum on autol nii suur, et kel suuremat vaja, ostku Ikarus.
Mis muidugi eeldab valmisolekut leppida märksa kehvemate sõiduomadustega. Ehkki GLK on ilmselgelt pigem neljarattaveoga pereauto kui maastur, on insenerid siiski arvestanud võimalusega, et autoomaniku suvemaja juurde ei pruugi viia laudsile asfalttee ning on vedrustuse selle võrra pehmemaks mudinud.
See tähendab muidugi, et auto kõigub täiesti tuntavalt küljelt küljele, kuid pikisuunaline õõtsumine on minimaalne.
Nelikveo ja automaatkasti tõttu polnud 2,8-liitrine proovisõiduauto just kosmoserakett, isegi käsitsi käike vahetades tundus auto raske ja uimasena. Lausa jalgu muidugi kellelegi ei jää, maanteelgi võib möödasõite teha nii, et esmalt ikka suund sisse ja siis natuke gaasi juurde, mitte et kõigepealt hoog üles ja siis suund sisse. Ning ega pereautolt ju midagi enamat ootagi.