Urmas Sule: haige tahab ravimist, mitte enesekeskset bürokraatiat

Urmas Sule.

FOTO: Toomas Huik

Eesti tervishoiu arendamisel on aastaid olnud prioriteet rahaline efektiivsus, mille nimel toimunud lõputu liitumine ja liitmine on jõudnud patsiendi jaoks tajutava ebaefektiivsuseni, kirjutab Eesti Haiglate Liidu juhatuse esimees Urmas Sule.

Eesti tervishoiu kohta on avalikkuse ette jõudnud mitmeid vastandlikke hinnanguid. Olgu näiteks riigikontrolli kriitika perearstisüsteemi kohta, hooldusravi problemaatika või arstide-õdede väljaränne. Probleeme tuleb tunnistada ja kriitikat tõsiselt võtta, kuid oluline on teha õigeid järeldusi ja otsuseid, mis tervishoiusüsteemi ja -teenuste puhul peavad lähtuma ennekõike patsiendist, mitte formalismist, bürokraatiast või ebarealistlikest soovunelmatest.

Erinevad ootused tervishoiule ei ole võimaldanud valdkonnas ühtseid eesmärke seada. Näiteks riigikontroll heitis avalikkusele laialdaselt tutvustatud auditis ette, et 14 protsenti erakorralise meditsiini osakonda pöördunutest oleks pidanud minema hoopis perearsti juurde. Mõistan riigikontrolli muret, et neid patsiente on ravinud n-ö valed arstid ja õed. Ei saa aga nõustuda selles osas, et osa patsiente ei peaks erakorralisse vastuvõttu minema, kuna see olevat raha ebaefektiivne kulutamine.

Arstina on mul pigem hea meel, et need inimesed abi saamiseks erakorralisse vastuvõttu pöördusid ja õigel ajal ka abi said, sest vastasel korral oleks mõni protsent nendest juhtudest viinud väga tõsiste tervisekahjustusteni, mis kokkuvõttes lähevad tervishoiusüsteemile veel rohkem maksma, ebahumaansusest rääkimata.

Haigekassa auditeeris riigikontrolliga paralleelselt haiglate erakorralise meditsiini osakondi ning jõudis arvulises mõttes üsna sarnase tulemuseni: 13% erakorralisse vastuvõttu pöördunud patsientidest oleksid võinud ravi saada mujal. Haigekassa tõlgendus erineb aga oluliselt riigikontrolli hinnangust, osutades hoopis erakorralise meditsiini osakondade tõhusale tööle. Siin jõudis auditeerija arusaamisele, et valdavas osas teenindatakse erakorralise abi osakondades tegelikke abivajajaid.

Erakorralisse vastuvõttu pöördujate ravimiseks kulutatud aega ja tööd ei saa kindlasti pidada raisatud ressursiks, sest tegelikult said inimesed ju abi. Kohatu on ennast halvasti tundva ja mures patsiendi hurjutamine selle eest, et ta piltlikult öeldes valest uksest siseneb. Loomulikult oleks tervishoiu korraldajatel hea meel, kui iga patsient teaks alati, millal ja millisesse tervishoiuasutusse ta pöörduma peab, ja veel parem, kui ta oleks nii terve, et ei peakski pöörduma. Kuid nii perearstid, eriarstid kui ka õed on ju patsiendi jaoks, mitte selleks, et tervishoiuametnikel oleks hõlpsam arvet pidada.

Rahvusvaheliste hinnangute (Health Consumer Powerhouse, Euroopa juhtiv tervishoiu analüüsi institutsioon) järgi on meie tervishoiu rahastamine väga läbipaistev ning kogu süsteem töötab äärmiselt efektiivselt. Samas peab aga patsiendil olema abi saamiseks võimalus pöörduda sinna, kuhu tal on parasjagu lihtsam pöörduda. Riigi jaoks on mõistlik ja patsiendi jaoks sõbralik pakkuda abi just olemasoleva haiglavõrgu baasil, mitte luua uut süsteemi. Just nii suudame parima ressursikasutusega pakkuda kvaliteetset ja kättesaadavat abi kõigile inimestele.

Täiesti erinevalt tõlgendavad arstide liit ja haiglate liit tervishoiutöötajate väljarände probleemi võimalikke lahendusi. Arstide liit on esitanud haiglate liidule kollektiivlepingu projekti ja miinimumpalga nõude, milles nähakse ette väga järsku palgatõusu, mitmesuguseid ettepanekuid tööaja lühendamiseks ning lisatasudeks. Arstide liidu nägemus on radikaalne ja eeldaks tervishoiuteenuste hindade hüppelist kasvu.

Haiglate liit peab sama oluliseks saavutada arstide-õdede õiglane palgatõusu trend lähiaastateks, mis võimaldaks head arsti ja õde Eestis hoida, kuid me ei pea võimalikuks algatada muutusi, kui selleks puuduvad katteallikad. Praeguse rahastamise juures tähendaks arstide liidu ettepanekute realiseerimine patsientidele teenuse kättesaadavuse järsku halvenemist. Seega oleme olukorra ees, mis vajab tervishoiu rahastamises haigekassa, sotsiaalministeeriumi ja tervishoiutöötajaid esindavate organisatsioonide esindajate, aga kindlasti ka kogu ühiskonda kaasavat kokkulepet.

Eesti tervishoiu arendamisel on aastaid olnud prioriteediks rahaline efektiivsus. Suurema efektiivsuse nimel toimunud lõputu liitumine ja liitmine on jõudnud patsiendi jaoks tajutava ebaefektiivsuseni. Efektiivsuse püüdmise kõrvalt ei ole jäänud energiat muudele olulistele tervishoiu komponentidele, nagu kvaliteedijuhtimine, patsiendiga suhtlemine, ennetav selgitustöö, kuid ka enda tööst ja saavutustest rääkimine.

Tervishoiuteenuse kvaliteedi mõõtmine on mitmetahuline süsteem, sest lisaks keerulisele juhtimisele on ka iga patsient unikaalne ja alati on ravi valimiseks mitu võimalust. Seetõttu võib arstlikku tegevust hinnates alati öelda, et midagi oleks võinud olla teisiti. Kvaliteet sõltub suurel määral ka sellest, kui sujuvalt toimib paljude erinevate valdkondade koostöö. Seni on Eestis tervishoiu kvaliteedist räägitud peamiselt läbi struktuuri-, protsessi- ja tulemuse kvaliteedi ehk kas patsient sai õiget ravi õigel ajal ja õiges kohas. Väga sageli on seda tehtud ka läbi emotsionaalse prisma esitatud üksikkogemuse baasil. Euroopa Liidus on nüüdseks aga ravi kvaliteedi hindamisse toodud patsiendi ohutuse printsiip – olukord, kus patsient on kaitstud tervishoiuteenustega seotud võimaliku kahju eest.

Ravi kvaliteedi tõstmiseks tuleb järjekindlalt patsiendi ohutuse põhimõtteid rakendada, mitte luua juurde ­uusi seadusi ja komisjone.

Patsiendi ohutuse printsiipe on Eesti tervishoiusüsteemis aastaid järjepidevalt arendatud. Nii on meil tugev nakkustõrjealane järelevalve nii haiglates kui ka terviseameti poolt; alles hiljuti parandatud veretoodete ohutuse alane seadus on juba aktiivselt nii erialaseltside kui ka haiglate poolt rakendusse võetud. Ravimiamet arendab ravimite ohutust Euroopa parimate standardite kohaselt, järele tuleb aidata veel tervishoiutöötajate-poolset teavitamist ja analüüsi. Patsientide rahulolu uurimine ning sellest järelduste tegemine on Eestis saanud tavapäraseks praktikaks mitte ainult haiglate tasemel, vaid haigekassaga koostöös ka riiklikult. Igal patsiendil või tema lähedasel on olemas kõik võimalused konkreetse juhtumi uurimiseks või tagasiside andmiseks, siinkohal tuleb kindlasti avaldada patsientide õiguste alase teavitustöö eest tunnustust patsientide organisatsioonidele.

Eesti on vähem kui 15 aastaga läbi viinud maailmas ainulaadse tervishoiureformi, mida rahvusvaheliselt sageli positiivse näitena esile tuuakse. Patsientide õiguste kaitse uuringus oleme samuti üsna kõrgel kohal. Meie tervishoiusüsteemi tugevusi tuleb arendada, et konkurentsis püsida. Euroopa avatud ja teenuste vaba liikumise tingimustes tuleb ühiselt targasti tegutseda, et olla võitjate, mitte kaotajate poolel.

Vajadus tervishoiuteenuste järele kasvab aasta-aastalt, kuid praeguseks tekkinud erinevate ootuste ja võimaluste konflikti lahendamiseks on vaja ausalt selgeks rääkida, millised on meie tegelikud võimalused ja millist tervishoidu me nende võimaluste juures endale lubada saame. Eesti tervishoidu hõlmavas sotsiaalses kokkuleppes tuleb lisaks keerulisteks valemiteks taandatud tervishoiuteenustele ja töötajate vajadustele arvestada patsientide ootusi, kelle tervise hüvanguks kogu see süsteem tegelikult töötab.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles
Back