Mind ärgitas sulge haarama karskusliidu AVE avalik kiri eelmisel nädalal. Seal on ettepanek jätta kali kui tootegrupp määratlemata (nagu täna). Kirjas väidetakse, et naturaalne kali, mis sisaldab minimaalselt alkoholi, on astmelauaks alkoholismile.
Raivo Vokk: hoidke pea selge, karsklased!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kali on pika ajalooga jook. Alates 50ndatest kuni 2001. aastani teati kalja nime all jooki, mida valmistatakse ehtsatest linnastest, mis on naturaalselt kääritatud ja sisaldab hulgaliselt B-grupi vitamiine ja mineraale.
Viimase kümne aasta jooksul on tarbija jaoks läinud asi segasemaks, sest kalja nime all on müügile toodud ka gaseeritud suhkrusiirupivett (tihti suhkruasendajatega magustatud vett), millele on lisatud kalja lõhna- ja maitseaineid.
Tuleb tunnistada, et need kaks jooki erinevad üksteisest diametraalselt. Ehtne kali on naturaalne ja tervislik ning tänu kääritamisele oluliselt madalama suhkrusisaldusega kui siirupivee baasil tehtud kunstlik jook.
Tõsi, tänu kääritamisele tekib sinna sisse ka minimaalselt alkoholi, kuid väga madalas koguses alkoholis ei pea nägema alati tonti ja kääritamine kui selline on toiduainetööstuses paljude protsesside loomulik osa.
Ka hapupiimas ja keefiris võib olla kaljaga analoogselt alkoholi, paljude maiustuste koostises on alkohol jne, kuid see kõik ei tee neid tooteid veel astmelauaks alkoholismile. Üliväikeses koguses alkoholi mõju noorele organismile tegelikult puudub.
Ma arvan, et põllumajandusministeeriumi initsiatiiv kalja määratlemiseks on õige ja inimesed peavad teadma, mida nad joovad. Kali saab siiski olla vaid naturaalne ja linnastest tehtud kääritatud jook, kõik muud joogid on kaljamaitselised joogid või mis tahes teise nimega nimetatud joogid.
Sarnaselt on kalja defineerinud kõik meie ümbruskonna riigid (Venemaa, Ukraina, Valgevene, Läti, Leedu jt).
Veelgi enam tekitab minus hämmastust see, et karsklased räägivad iseendale vastu. Kui igal pool näha ka üliväikestes kogustes alkoholis tonti, siis peaks kalja defineerimine olema vägagi karsklaste huvides, mitte vastupidi.
Siis oleks ju selge, et kui võtad kaljamaitselise joogi, saad sa siirupit ja lõhna-maitseaineid, kuid kindlasti mitte grammigi alkoholi, aga kui võtad kalja, siis saad küll naturaalse ja tervisliku ning vähese suhkrusisaldusega joogi, kuid selle lisandiks on ka keefiris sisalduvaga sarnane alkoholihulk.
Kokkuvõtteks: iga asja tuleb võtta mitte aruta, vaid selge mõistusega.