Digiloo ümber toimuv meenutab muinasjuttu linnust, kes lendas tõrvatud katusele ja jäi sinna nokkapidi kinni. Tõmbas noka lahti, jäi saba kinni, tõmbas saba lahti, jäi nokk kinni.
Juhtkiri: e-arsti õnneks veel ei juurutata
9. august 2011, 16:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik asjaosalised on nõus sellega, et digilugu on vaja, kuid siin üksmeel ka lõpeb. Edasi läheb nagu luik, haug ja vähk. Arstid leiavad, et see digilugu on liiga keeruline ja kohmakas. Arendajad arvavad, et arstid ei oska lihtsalt pakutud võimalusi kasutada. Patsientidel on aga tekkinud hirm, et ühte suurde andmebaasi kantud terviseandmed on kättesaadavad igaühele.
Ilmselt võib viimast hirmu kõige kergemini leevendada. Esiteks on vanamoeline kaustakuhi registratuuritädi selja taga uudishimulikele silmadele sama hästi kättesaadav.
Teiseks jääb digilukku selle vaatajast märge. Paberil haiguslugude lappajast jäävad parimal juhul maha vaid tolmused jalajäljed, halvemal juhul ei sedagi. Kui aga patsiendi terviseandmed saavad meediku kaudu teatavaks kellelegi kolmandale, nagu muretsetakse ka tänases Postimehes, siis siin ei aita ükski digilukk, see on juba kutse-eetika teema.
Naiivne olnuks eeldada, et digilugu hakkab toimima kiiresti ja probleemideta. Ka digiretsepti juurutamine möödunud aastal tõi apteekides kaasa lausa halenaljakaid olukordi, kus mõnel tegusamal tunnil päevas oli andmebaas pidevalt võimetu. Ning näiteks ka Eesti Energia ei suutnud uuele kliendiinfosüsteemile üle minnes ülekoormust ette näha ja inimesed ei saanud näitusid teatada.
IT-süsteemide arendajad on aga omakorda kritiseerinud Eestis levivat praktikat, kus tellija ei tea täpselt, mida ta tahab, süsteemi osi tellitakse eri arendajatelt ja rahaga koonerdatakse igal sammul. Nii ei suutvat ka arendajad töötavaid lahendusi pakkuda.
Et digilugu on mõistlik ja loogiline areng, see on väljaspool kahtlust: e-valimistega riigis oleks kulunud kaustadega mööda koridore jooksvad vastuvõtuõed koomiline vaatepilt. Pealegi on esialgsed tehnilised karid aja jooksul alati ületatavaks osutunud ning süsteem lõpuks, kuigi hulga inimeste närvikulu hinnaga, käima läinud.
Tervishoius on kõige tähtsam patsiendi ravimine. Kõik muu tuleb alles pärast seda, ka digiloo täitmine. Loomulikult pole mõeldav, et arst tegeleks patsiendi asemel arvutiekraani klõpsimise ja liivakella vahtimisega. Kuid et arst on ikkagi päris-, mitte e-arst, saab patsient ravi ka siis, kui digilugu alles arendamist ootab.