Siiri Erala: «joo ja uju!»

Siiri Erala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiri Erala
Siiri Erala Foto: Peeter Langovits

Päästeamet korraldas juba eelmisel aastal veeohutuskampaania sõnumiga «Kui jood, ära uju!» ning tänavu sai plakatitelt lugeda ja telereklaamidest kuulda teksti «Ära lase purjus sõpra vette!». Nendest kampaaniatest hoolimata saadab reaalses elus Eesti rannakultuuri alltekst «Joo ja uju!».

Olenemata sellest, kas veeta aega pealinlaste mitteametlikes supluskohtades Männiku karjäärides või siis ajaloolise kuurortlinna Pärnu supelrannas, pilt on ikka üks – päevitaja käe otsas ripub joogi­anum. Ainuke erinevus on selles, et Pärnu rannast püütakse eemal hoida klaastaarat ja rannamõnude nautlejal on pudeli asemel pihus plekkpurk või plasttops.

Mõlemas supluskohas leidub pudelisse, purki või siis topsi valatud märjukesega liialdanuid ning neid on nii kaldal kui vees. Näiteks juhtusin ühel kuumal suvepäeval Männikul nägema järgmist pilti: vee äärde ilmus seltskond «lõbusaid» noori, pudelitest ei loobunud nad ka ujuma minnes.

Selgus, et madalamas vees saab täiesti vabalt supelda ning samal ajal õlut rüübata ja suitsetada. Kusjuures pole mingit muret sellega, kuhu raputada tuhk, visata pudelikork ning kuhu sülitada – selleks on ju vesi!

Mõni nädal hiljem Pärnu rannas puhates tabas mind déjà vu. Taas jooksis üks seltskond vette, õllepudelid käes, ning hiljem läideti madalamas vees (seal, kus lapsed tavaliselt vee ja liivaga mängivad) sigaretid.

Kolmas episood, mis seda kommentaari kirjutama kihutas, pärineb samuti Pärnu rannast. Läksin pärast pikemat päevitamist end vette kastma, kui mulle jalutas vastu ujumast tulnud isa algkooliealise tütrega.

Eemalt tundus kõik igati tore, kuid neist möödudes lõi ninna tugev alkoholilõhn. On ilmselge, et last ei tohi üksinda ujuma lasta, kuid kas joobes vanem on sellises olukorras ikka parim turvalisuse eest hoolitseja?

Ma ei oska välja pakkuda head lahendust, kuidas selliseid olukordi ära hoida. Mitteametlikus ujumiskohas pole ilmselt muud teha, kui loota joomis- ja rannakultuuri iseeneslikule muutumisele. Ametlikus rannas saaks tõhustada järelevalvet, kuid kardan, et alkoholi konfiskeerimine ja puhumisaktsioonide korraldamine ujujatele oleks utoopiline ja liigne.

Mõte, mida võiks siiski kaaluda, oleks keelata randades alkoholimüük. Praegu on vähemalt Pärnus igas jäätiseputkas müügil õlled, džinnijoogid ja siidrid ning rannas asuvad baarid kauplevad ka kange alkoholiga. Kas selline situatsioon on «Kui jood, ära uju!» kampaaniate valguses normaalne? Arvan et mitte.

Samuti arvan, et kui jätta jäätiseputkadele alkoholiga kauplemise luba andmata, siis ei võtaks see kelleltki tükki küljest ega näriks auku riigi või omavalitsuse eelarvesse. Rannasolijate heaolu ja turvalisus võiks aga seeläbi paraneda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles