E-tervis: samm edasi või tagasi?

Eero Merilind.

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Perearst Eero Merilind kirjutas vastukajaks Ain Aaviksoo arvamusartiklile «Tervishoid kui suhtlusäri» (Postimees 23.08.2011), et e-tervise edasiarendamine võib tuua kaasa üsna keerulisi dilemmasid.

Arsti töö põhineb usaldusel ning sageli tuleb haiguse diagnoosimiseks küsida ka väga intiimseid küsimusi.

Selliste küsimuste puhul eeldab inimene, et need jäävad ainult arsti teada ning teemat käsitletakse delikaatselt. Sageli märgivad arstid haiguslukku ka muud informatsiooni, näiteks patsiendi välimuse, hääletooni ja emotsionaalse seisundi kohta. On oluline vahe, kas märkmed jäävad arsti enda teada või saab ka patsient neid lugeda.

Kui e-tervis alustas, räägiti neljast suurest projektist: digiretsept, pildipank, digiregistratuur ja digilugu. Digiretsept on oma sünnitusvalud läbinud ja töötab praeguseks edukalt ning nii arstid kui ka patsiendid on selle omaks võtnud.

Pildipank, kus arstid näevad kõiki tehtud röntgenpilte, on olemas ja funktsioneerib päris kenasti. Keerulisem on olukord digiregistratuuri ja digilooga.

Digiregistratuuri loomine iseenesest ei ole keeruline
IT-probleem, edukalt on võimalik aega broneerida väikelaste basseini- ja võimlemistundidesse. Keerulisem on korraldada arsti vastuvõttu digiregistratuuris.

On küll võimalik lahterdada päev ühtlasteks ajavahemikeks, kuid palju raskem on määratleda patsiendi probleemist arusaamise aega. On inimesi, kes soovivad pikalt ja põhjalikult rääkida, samas on ka terviseprobleeme, millest arusaamine on keeruline ja aeganõudev.

Lisaks on olukordi, kus üldjärjekorras ootamine võib oluliselt halvendada patsiendi tervist. Ideaalne digiregistratuur peaks arvestama ka patsiendi seisundit ning võimaldama kiireima aja parima arsti vastuvõtule.

Väga kerge on mittemeedikutel arutada arstide kvaliteedi üle ja tunda pahameelt, kui arste ei saa omavahel võrrelda. Arsti oskuste hindamine on riukalik tegevus. Näiteks kahel samas haiglas töötaval kardioloogil võivad olla täiesti erineva raskusastmega patsiendid.

Ja nii võib paremal arstil olla patsientide suremus hoopis suurem, sest enamik raskeid südamehaigeid otsib endale just paremat arsti. Kui e-tervis hakkab võrdlema patsientide suremust ja sellest saab arstide kvaliteedi näitaja, hakkavad arstid vältima kõrge riskiga patsiente, mis on ju soovitule hoopis vastupidine tulemus.

Teine keeruline dilemma on selles, et arsti otsuse mõju on raske hinnata. Isegi kui haigus avastatakse õigeaegselt ja arst määrab ravimid, kuidas hinnata patsiendi käitumist? Kas patsient võtab kõiki ravimeid korrektselt? Kas patsient muudab oma elustiili? Loobub suitsetamisest ja hakkab tervislikult toituma või jätkab samas vaimus?

E-terviselugu on edukas, kui arstid usaldavad seda ning informatsiooni sisestamine digilukku on mugav, kiire ja jälgib arstlikku loogikat. Kerge on saata andmeid digilukku köha, nohu ja kurguvalu kohta, keegi ei solvu, kui arstid kirjeldavad kurgukaarte värvi või köha iseloomu.

Oluliselt raskem on saata digilukku andmeid psüühiliste probleemide, seksuaalsel teel levivate haiguste ja nakatunud partnerite kohta, kirjeldada inimese emotsionaalset seisundit või nahalööbeid. Arstide «sõnavara» jääb mittearstidele sageli arusaamatuks ning tekitab omakorda küsimusi või isegi solvumist, kui patsient loeb enda haiguslugu patsiendiportaalist.

Kuigi seadustega on reguleeritud õigused ja kohustused, samuti trahvid ja karistused, on paljud tervise infosüsteemi osad juba valmis tehtud ja elavad iseseisvat elu.

Siiski arvan, et tuleks leida veidi aega ka aruteludeks, mis on digiloo eesmärgid, kuidas digilugu mõjutab arsti-patsiendi suhteid, kuidas sisestatud infot saaks kiiresti ja mugavalt kasutada, mida tervise infosüsteem annab riigile ja inimestele, kui kallis on sellise lumepallina kasvava süsteemi ülalpidamine.

Usun, et tervise infosüsteemi loomine oli õige otsus ning ma ei igatse tagasi aega, kus meditsiiniline info oli paberkaartidel ja loetamatus käekirjas.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles