Kumba eelistada, kas tavalist või moosisuhkrut?

Moosi keetmine.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Moosi keetmiseks on võimalik osta nii tavalist kui ka spetsiaalset moosisuhkrut, millesse on lisatud pektiini, sidrunhapet ning säilitusainet kaaliumsorbaat. Mida need ained teevad ning millist suhkrut võiks ikkagi moosi keetmisel eelistada?


Suhkrut maaletoova firma Montemar OÜ esindaja Eve-Liin Salumäe selgitas, et pektiin on tarrendaine, mis teeb moosi paksemaks. Pektiini leidub looduses puuviljades ja marjades ning see on oluline osa taimeraku struktuurist.

«Pektiinisisaldus sõltub suuresti taimeliigist ja puuvilja/marja küpsusastmest. Tooremates marjades on pektiini rohkem kui küpsetes marjades. Koosmõjus suhkru ja happega toimib pektiin tarrendainena, tehes muidu vedelast moosist paksu hästi saial püsiva želee,» selgita ta.

Kaaliumsorbaat on toidutööstuses laialdaselt kasutatav säilitusaine E202. Kaaliumsorbaat hävitab tõhusalt pärm- ja hallitusseeni või pidurdab oluliselt nende arengut. Ehk teisisõnu, see aine ei lase moosil nii kiiresti riknema minna ning pikendab moosi säilivusaega.

Kui tavalise suhkruga moosi keetes on tihtipeale marjade ja suhkru vahekord umbes 1:1, siis moosisuhkru abil valmistatud moosis on Salumäe sõnul umbes kolmandik suhkrut ja 67 protsenti marju. Ühest küljest sisaldab moosisuhkruga tehtud moos vähem suhkrut, ent teisalt sisaldab moosisuhkur jällegi kunstlikku säilitusainet kaaliumsorbaat.

Küsides TTÜ toiduainete instituudi toitumisteadlaselt Tiiu Liebertilt, et kumba suhkrut siis kodus moosi keetmisel ikkagi eelistada ning kumb on lõppeks tervisele kasulikum, leidis ta, et kuna me saame säilitusaineid niikuinii liiga palju, võiks moosi teha ikka tavalise suhkruga. Ning kui moos korralikult läbi keeta ja purgid on puhtad, siis ta säilib ilusti ka tavalise suhkruga.

«Oleks see moosisuhkur ainult paksendajaga ja ilma säilitusaineta, siis võiks toda eelistada, aga kahjuks see niimoodi pole,» lisas Liebert ning möönis, et tegelikult söövad moosi kõige rohkem just lapsed. Kui pektiin teeb moosi paksuks, siis kaaliumsorbaat on lisaaine, mida kasutatakse hallitusseente ja pärmide arengu pidurdamiseks mitmetes toiduainetes nagu juustud, veinid, jogurtid, keedised jt.

«Kaaliumsorbaat, erinevalt naatriumbensoaadist, kuulub säilitusainete hulka, mis ei ole toksilised. Siiski peavad mõned eksperdid sünteetilise kaaliumsorbaadi pikaajalist kasutamist ebasoovitavaks, kuna see võib esile kutsuda allergilist nohu või kõhulahtisust. Ettevaatlikud peaksid kaaliumsorbaati sisaldavate toiduainete kasutamisel olema inimesed, kes kannatavad allergia all,» selgitas Liebert.

Poemoosid

Poemooside kohta möönis toiduteadlane, et neis on võrreldes kodus keedetud moosiga palju vähem marju ning ka neisse pannakse säilitusaineid. Ühelt moositootjalt küsides, et miks moosi sisse säilitusaineid pannakse, sai Liebert vastuseks, et kui moos jätta kaheks nädalaks laua peale, siis ei lähe too käärima ega hallitama. «Me ei pea ju seda laua peal hoidma, me paneme külmkappi ikka,» leidis naine.

«Kui vaatate kauplustes müüdavaid moose, siis nende marjadesisaldus on küllalt väike, mistõttu peab see olema näidatud ka märgistuses. Seda saavutatakse just pektiini lisamisega, mis muudab moosi paksuks. Nii võimaldab ka moosisuhkur valmistada moosi, mille suhkrusisaldus on väiksem. Kes ei taha säilitusainega moosi, see keetku moos tavalise suhkruga,» lisas ta.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles