/nginx/o/2011/03/28/547017t1h5feb.jpg)
Ekstreemsport kogub populaarsust nii noorte kui päris laste hulgas. Ja rulaparke kerkib kõikjale nagu seeni pärast vihma.
Sirje Niitra: rulaparki turvavarustuses
8. september 2011, 00:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku pole selline rulade ja trikiratastega hulgi kihutamine kuigi turvaline ja õnnetusi juhtub alatasa – väikestest luumurdudest tõsiste kolju- ja siseelundivigastusteni välja.
Mida saaks teha, et vanemad võiksid oma võsukesed rahuliku südamega väljakule saata? Kõigepealt saaksid nad ise selleks palju ära teha, hoolitsedes, et lastel oleks kogu vajalik turvavarustus põlve- ja küünarnukikaitsetest kiivriteni välja ning manitsedes seda ka kasutama.
«Miks pean mina kiivri panema, kui sellel suurel poisil ei ole?» küsib 2. klassi poiss oma emalt Tallinna lauluväljakul. Kui seal ringi vaadata, siis pole mingeid kaitsmeid tõepoolest enamikul hulljulgeid trikke tegevatest noorukitest. Kelle süü see on?
Teiseks peaks need, kes rularambid püsti pannud, hoolega nende korrasolekut jälgima, katkised kohad parandama ja lõpuks amortiseerunud rajatised uute, kõigile turvanõuetele vastavate vastu vahetama. Sest mängus on meie laste elu ja tervis.