Raske on nõuda kvaliteeti, kui pole alust selle hindamiseks, kirjutab õdede liidu juht Ester Pruuden. Patsisendikeskse suhtumiseta ei muutu tervishoid kvaliteetsemaks.
Ester Pruuden: patsient pole kõrvalseisja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal ilmunud Miina Piiri arvamuslugu (PM 21.09) käsitles tervishoiuasutustes kahjuks veel sagedast nähtust – üleolevat suhtumist patsientidesse. Selline Nõukogude ajast pärit ebaadekvaatne suhtumine patsientidesse või klientidesse on peaaegu kõigist teistest valdkondadest taandunud ega saa kuuluda ka tänapäeva tervishoidu. Eesti Õdede Liidu hinnangul on selline iganenud suhtumine süsteemi viga, mis takistab saavutamast paremaid tervisetulemusi.
Rõhutan, et siin ei saa teha üldistusi, sest on väga palju tänapäeva tervishoiu põhimõtteid kandvaid õdesid ja arste. Ent siiani ei ole tervishoius ühtegi regulatsiooni, mis sunniks süsteemi patsiendikesksemaks muutma. Ühiskond ootab aga juba ammu suhtumise ja hoiakute muutumist.
Me kõik tahame, et tervis oleks korras. Et saaksime endaga ise hakkama, aga vajadusel piisavalt abi ja tuge nii enda kui ka lähedaste haiguste korral. Et me oskaksime haigusi ära hoida. Et meie eakad lähikondlased, aga tulevikus ka meie ise tuleksime endaga toime. See tähendab patsiendikeskset tervishoidu ja suhtumist.
Eesti tervishoid on seni veel asutuse- ja teenusekeskne. Patsiendid ja nende lähedased jäävad sageli justkui kõrvalseisjaks, kellel tuleb eelkõige endal pingutada, et enda jaoks olulist infot hankida ning elukorralduse muutustega toime tulla.
Just seetõttu on Eesti Õdede Liidu ja Eesti Ämmaemandate Ühingu eestvedamisel koostatud Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia 2011–2020, mis kannab pealkirja «Kaheksa sammu inimese tervise heaks». See strateegia suunab esmakordselt Eesti tervishoius fookuse patsiendile ning on läbinisti üles ehitatud patsienti ja perekeskset suhtumist arvestades.
Põhjus, miks õed ja ämmaemandad tervishoiu hoiakute muutmisel initsiatiivi on haaranud, on lihtne: just õed ja ämmaemandad suhtlevad patsientidega kõige rohkem ning nende tegevusest, koostööst arstide, patsiendi ja tema perekonnaga sõltub paljuski patsiendi paranemine ja täisväärtuslik elu ka neil juhtudel, kui haigus saadab patsienti kogu elu. Arstid määravad ravi, kuid hoolitsus ja nõustamine jääb õdede õlule.
Meie eesmärk on muuta suhtumist kogu tervishoius. Me tahame, et õdede, ämmaemandate ja loodetavasti ka arstide suhted patsientidega tugineksid vastastikusele lugupidamisele ja professionaalsusele, patsiendiga tegeldes arvestataks tema individuaalseid vajadusi ja iseseisvust ning ravisse ja hooldusesse kaasataks patsiendi soovil lähedasi. Patsiendikeskne lähenemine peaks jõudma ka õppekavadesse ja juba olemasolevatesse praktikatesse.
Patsiendikeskne hoiak on küll olulisim osa uuest strateegiast, kuid lisaks soovime tagada tervishoiuasutuses ka patsiendi ohutust, olgu selleks siis konfidentsiaalsus ja privaatsus, kaitse suhtlemis- ja muude vigade eest või info parem liikumine. Lisaks peame oluliseks teenuste kättesaadavust ja järjepidevust ning seda, et tagajärgedega tegelemise asemel pööraks tervishoid suuremat tähelepanu tervise hoidmise, säilitamise ning inimeste terviseteadlikkuse parandamisele.
Kummalisel kombel puuduvad seni ühtsed õendus- ja ämmaemandusabi kvaliteedi nõuded, mille tõttu ei ole olnud võimalik teenuste kvaliteeti kindlate kriteeriumide järgi hinnata. Aga raske on nõuda kõrget kvaliteeti, kui ei ole alust, mille järgi seda hinnata. Samuti tuleb koordineerida valdkonna teaduspõhist arengut, et igapäevatöös patsientidega rakendataks tänapäevaseid võimalusi.
Inimesekesksest mõtlemisest lähtub meie kindel tahe arendada Eesti õendusteaduslik uurimistöö rahvusvahelisele tasemele. Praeguseni ei ole Eestis võimalik omandada õendusteaduses doktorikraadi ning uurimistulemuste rakendamine igapäevatöösse on tagasihoidlik. Nüüdisaegne euroopalik tervishoid ei ole rahvameditsiin, kus vaaremadelt päritud nippe järeltulevatele põlvedele hoolikalt edasi antakse. Kui uusi teadmisi patsientide hüvanguks ei rakendata, siis mille jaoks meie maksumaksjad teadust rahastavad?
Kavakindla lähenemisega on patsiendikeskset tervishoidu võimalik saavutada. Üheks sammuks inimese tervise heaks on ka tervislik töökeskkond. Paljud Soome tööle siirduvad õed on lisaks paremale palgale kiitnud paremat tööõhkkonda, mis tähendab nii mõistlikku tööaega kui ka seda, et tööpingete maandamiseks on loodud mehhanismid. Kuna Eestis on praegu õdesid alla vajaliku taseme, on paljudel õdedel suur ülekoormus, selgelt määratlemata tööülesanded ja vastutus, mis tekitab stressi ning põhjustab omakorda suhtlemisprobleeme nii kolleegide kui ka patsientidega.
Kuid õdedele vajalikku võimalust oma tööpingeid maandada on praegu väga napilt. Õdede liit korraldab oma liikmetele tervisepäevi ja mitmesuguseid koolitusi, kuid ainult liikmemaksude eest kogu õeskonna hea vaimse toonuse tagamine ei õnnestu. Tagatud peab olema õdede ja ämmaemandate süsteemne täiendusõpe, et kõik meie õed ja ämmaemandad vastaksid oma oskuste, teadmiste ja hoiakute poolest tänapäeva nõudmistele.
Praegu on Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia laialdasel kooskõlastusringil, millele lisandub peatselt konkreetne tegevuskava, kuidas me 2020. aastaks soovitud tulemusteni jõuame. Loodetavasti ei ole ükski tervishoiuorganisatsioon vastu Eesti tervishoiu patsiendikesksemaks muutmisele. Ei ole küll kahtlustki, et ka tervishoiutöötajate seas on hulgaliselt inimesi, kes arvavad, et praegune süsteem on hea – parim –, sest muutused on ebamugavad.
Mida rutem harjub ühiskond mõttega, et tänapäevane ja euroopalik tervishoid ongi patsiendikeskne, seda paremini suudame inimeste tervist hoida, säilitada ja parandada.
Kaheksa sammu teevad õed ja ämmaemandad, aga üks tuleb patsiendil ise teha. Selle sammu ulatus sõltub sellest, kas vastutatakse ainult enda tervise või ka oma perekonna ja töötajate tervise eest.
Tervisevaldkonna otsustajana sõltub sellest sammust aga palju. Igal juhul on see üheksas samm meie rahva tervise jaoks ülimalt oluline. Sest tervis on ikka meie suurim vara, olgu meil finantskriis või mitte.