Juhtkiri: perearstisüsteemi lahtised otsad

Täna annab perearstide selts 24 parimale perearstikeskusele üle kvaliteediauhinna. See on kahtlemata tubli algatus – perearstid, kes kõige esimesena puutuvad kokku iga inimese tervisemuredega, vajavad hädasti tunnustust, sest tervishoiusüsteemi kaudu tuleb seda harva.

Süsteemis laperdavad hoopis mitmed lahtised otsad, mida perearstid ise kuidagi kokku sõlmida ei saa, süsteem neid aga sõlmima ei kiirusta.

Perearstide puudus on juba üldteada asjaolu – võitluses meedikute eest on Eesti Skandinaavia maadele selgelt alla jäänud, kuid tundub, et tervishoius otsustajate tasemel ei osata selle probleemiga midagi ette võtta.

Ent paradoksaalsel kombel käib siin isegi asjaajamise korraldamine üle jõu: välismaale on lahkunud ka patsiente, kuid neid perearsti nimistust niisama kustutada ei saa. Selleks peavad inimesed ise perearstile avalduse tegema.

Kindlasti ei jäta välismaale tööle ja elama rännanud pahatahtlikkusest seda avaldust tegemata – nad lihtsalt ei tea seda. Nii on patsiendid küll Euroopasse kadunud, pearaha perearst nende eest enam ei saa, sest nende töö- ja elukohaks on teine riik, kuhu läheb ka nende maksutulu, kuid arsti nimistus on nad edasi.

Perearst kaotab raha ning kui nimistu on juba nagunii maksimaalses lubatud suuruses, et saa ta ka uusi abivajajaid juurde võtta. Aga maksimaalses lubatud suuruses nimistu on paljudel arstidel.

Perearstide murega üsna sarnane on kohalike omavalitsuste mure laste pärast, kes peaksid koolis käima, kuid ei käi seal, sest tegelikult on nad koos vanematega ära kolinud ja käivad küll koolis, kuid kusagil mujal.

Niisiis tuleb avalike teenuste osutamiseks riigil leida mingi viis, kuidas kellegi privaatsust riivamata teada saada, millised kodanikud on kodumaal ja millised võõrsil. Loodetavasti ei väldita selle teemaga tegelemist teadlikult, sest see tähendaks ühtlasi ka seda, et väljarändajate arv muutub juba konkreetseks.

Teine oluline küsimus on uuringute eelarve. Perearst, kes oma patsiente hoolikalt uuringutele saadab, võib aasta lõpus end kitsikuses leida. Patsiendid peavad neid perearste tihti hoolsamaks kui neid, kes patsiente nii sageli uuringutele ei saada. Viimastel jääb uuringute raha ka üle.

Tõsi, patsient pole alati kompetentne otsustama, kas ja millist uuringut ta vajab, ning kahtlemata ei saa heaks kiita seda, kui patsient lähebki perearsti juurde vaid «saatekirja võtma».

Siiski võiks küsida, kas näiteks see 17,5 miljonit krooni uuringute raha, mis perearstidel möödunud aastal kasutamata jäi, oleks väärt ringi jagamist nende vahel, kel uuringute rahast puudu tuli.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles