Lapsevanem ja patsient Nelli Jung kirjutab oma kogemuste põhjal, et praegune süsteem ei arvesta inimeste mõtlemisvõimega ega toeta enese tervise eest vastutamist. Meedikute ratsionaalsuse monopol aga välistab patsiendi kaasamise raviotsustesse.
Nelli Jung: ravialusest raviosaliseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul on võrratuid kogemusi koostööst meedikutega, keda iseloomustab siiras mõistmispüüe, võime vastutust jagada ja oskus aidata kaasa vastastikuse usalduse tekkimisele. Nende kogemuste taustal tõusevad sellevõrra eredamalt esile juhtumid, mil olen kokku puutunud arstide-õdede teistsuguse suhtumisega – üleoleva hoiakuga, mida hiljuti kirjeldas elavalt hingehoidja Miina Piir (PM 21.09).
Nüüd oli mul hea meel lugeda, et õdede ja ämmaemandate ühendused on sihiks seadnud just patsiendikesksuse (Ester Pruuden, PM 27.09). On vast õige hetk pakkuda vaadet patsiendi poolt, et arutada, mil määral on patsiendid valmis oma tervise eest vastutama ja millist suhtumist süsteem praegu kultiveerib.
Olen olnud väikse lapsega haiglas, meie ümber lendlemas erinevad hullud diagnoosid ja ravimeetodid. Enesele üllatuseks leidsin end salamahti läbi ukseprao asjatundjate vaidlust pealt kuulamas ja nii oma infovaegust leevendamas.
Muidu nägin arste alati ükshaaval ja kiirustamisi palatist läbi jooksmas ning siis olid nad tavaliselt varustatud relvitukstegeva kindlameelsusega, mille kohaselt on olemas vaid üks ja täiesti kaheldamatu lahendus. Juhtus ka seda, et selgitusi paludes sain vastuseks: «Ema, see ei ole teie asi» või siis «Emakene, te ei peagi sellest aru saama».
Mulle antud vastutusala piirdus lapse toitmise ja uinutamisega ning personalile tänuliku kaasanoogutamisega. Kui etteantud alast natukenegi väljuda, järgnesid emotsionaalsed süüdistused lapse elu rikkumises ja värvikad visioonid tema tulevasest invaliidsusest.
Valmisolekut protsessis osaleda, teha teadlikke valikuid ja kanda nende eest vastutust tõlgendati huvitaval kombel vastutustundetusena.
Samas on seadusega minu kanda vanemlik vastutus, sealhulgas kohustus lapse eest hoolitseda ja püüda teha tema jaoks parimaid valikuid. Tehtud valikute ja tagajärgedega peame ju ka koos edasi elama, need peavad meie ellu sobituma. Seega võiksid valikud olla teadlikud. Ent kuidas selleni jõuda, kui katsed rääkida teistest valikuvariantidest saavad vaid grimassi osaliseks? Kui kahtlused pakutud ravi sobivuses püütakse juba eos lämmatada ähvardustega?
Tundsin ennast nagu nurgas seisev koolilaps, kes on küsimustega tunni korda rikkunud: õpetaja suust on kukkunud kulda ja mina pole seda vääriliselt hinnanud. Hariduses on need rollimudelid õnneks küll eelmisesse sajandisse maha jäänud, kuid me mäletame ometi sellist sõjaväelaslikku õpetajakuju: ta teab alati õigeid vastuseid, aga kui ei tea, siis püüab oma autoriteeti säilitada küsija naeruvääristamisega.
Minu paikapanemise saateks kostis ikka ja jälle üldsõnaline kinnitus teaduspõhisusest. Ent teadus on esiteks pidevalt arenev ja vanu tõekspidamisi üle vaatav, teiseks ei ole ka hetkel kehtiv teaduslik tõde kaugeltki ühene, vaid mitmeti tõlgendatav. Teaduslikele uuringutele osutavad nii ühe kui teise lahendusvariandi kaitsjad, nii vana kooli apologeedid kui uuenduslike võimaluste uurijad.
Igal juhul teeb skeptiliseks, kui teadusele viitaja väljendab ebateaduslikku hoiakut ja esitab oma versiooni iseenesestmõistetavusega, mis ei jäta ruumi arengule ega arutelule. Sellega võetakse ka võimalus muuta vormiline otsustamisõigus sisuliseks: teha teadlikke valikuid ja tõesti otsustada oma lapse raviplaani üle.
Tõsi, kellegi teise elu üle otsustamise õigus ei ole selgelt paigas – ei filosoofilises ega juriidilises plaanis. Ent samasugust ülemuslikku hoiakut olen kohanud ka siis, kui küsimuse all on minu enese elu, tervis ja ravi. Ühest küljest on ilmselge, et inimese tervis ja tervenemine sõltub eelkõige temast endast, tema hoiakutest, valikutest ja otsustest. Teisalt on takistuseks, et patsiendid on sageli asjatundmatud ja pahatihti ka üsna huvitud. Ilmselt mingi osa ravialustest jääbki seetõttu «-alusteks», kelle peal keegi teine ravi teostab.
Teine osa patsiente on põhimõtteliselt enda tervenemisest huvitatud, kuid võtab kergesti omaks mugava ja mõtlemist mittevajava rolli. Kui nad etteantud tabletid ja muu etteantud ajal alla neelavad ning tõe monopoli ei vaidlusta, siis on nendega enam-vähem hästi.
On või? Usun, et just arstid-õed saavad kõige selgemalt aru, et tervis on suuresti inimese enda teha ja et see arusaam on praegusel ajal ähmastunud. Et liialt palju on alateadlikku suhtumist, et tehku see tervishoiusüsteem mind nüüd terveks, ma ju ometi maksan selle eest.
Kui tahta kirjeldatud kõrvalseisja-hoiakut muuta, peab arvestama, et hoiakud muutuvad alati ainult inimese enese osalusel. Isiklike suhtumiste muutmisel on seega partnerlus käskudest või moraali lugemisest märksa tõhusam. Asjatundlik abi oma tegevuste ja valikute, sealhulgas ravivalikute mõtestamisel võiks aja jooksul toetada nende «ravialuste» kujunemist «raviosalisteks».
Ja siis on veel kolmandat tüüpi patsiendid, need eriti tüütud minutaolised, kes on osalemiseks ja otsustamiseks ülimotiveeritud. Tahtmine lisaks seisukoha omamisele seda põhjendada ja teiste põhjendusi kuulda viib kergesti konfliktini. Tahad omada oma arvamust? Heakene küll, mine siis oma teed ja jäta meid rahule, näib meditsiinisüsteem – esindatuna kategoorilisemat laadi meedikute poolt – ütlevat. Miks peaksime sinu peale aega kulutama, kui sa meid lõpuni ei usalda?
Kuidas saaksime lõpuni usaldada kedagi, kes kohtleb meid kui mõtlemis- ja otsustusvõimetuid objekte, küsime vastu. Me ei ole ju ometi hullunud fanaatikud, vaid toetume ratsionaalsele mõtlemisele.
Ent paradoksaalselt võib just fanaatiline usk olla vastuvõetavam: jäädes (meditsiini)teaduse raamidest väljapoole, ei sea see kahtluse alla meedikute ainuõigust mõtlemisele. Argumenteerijaga peab tegelema, uskujat tuleb vaid aktsepteerida ja aega kulub vähem. Teisalt – ka konfliktid ja möödarääkimised võtavad aega, normaalsest suhtlemisest tihti rohkemgi.
Kord püüdsin erakorralise meditsiini osakonnas valuvaigistitest keelduda – mul lihtsalt polnud nii valus, et pelgalt rutiinse protseduuri täitmise mõttes end uimastada ja oma maksa koormata. Lisaselgitusena pakkusin ratsionaalset käsitlust valust kui infovahendist oma kehas toimuva kohta.
Peab tõdema, et personalil oli minu jaoks rohkelt aega, kuid mitte mõistmist. Kõigepealt uuriti korduvalt, kas lähtun mingist usulisest tõekspidamisest, siis – pärast pikki tulutuid vaidlusi – püüti see valuvaigisti mulle lihtsalt salaja sisse tilgutada. Kui oleksin omaks võtnud näiteks usu, et koos valuvaigistiga sisenevad minusse kurjad vaimud, kas oleksin lihtsamini pääsenud?
Toonase seikluse puändina paluti mul peagi eriarsti läbivaatusel hinnata kompimisel tekkivat valu – tuli välja, et valutundmine kui infovahend oli ka diagnoosimiseks vajalik. On vist inimlik, et kui enda otsuste ratsionaalsus on kahtluse alla seatud, siis asutakse seisukohta tõestama (just nagu mina selle lõigu alguses tegin). Samuti on ootuspärane, et kui haiglatöötaja tunneb end rünnatuna, siis ta asub kaitsesse ja parim kaitse on rünnak.
Just nii näen ma tagantjärele oma haiglaskäiku lapsega: minu kõhklusi tõlgendati asjatundjate pädevuses kahtlemisena, millele järgnesid katsed minu näilist ülbust summutada. See oleks nagu meedikute pettumuskarje – miks te meid küll ei usalda? Või siis arsti enese hilisemate sõnadega: «Kuidas te küll võisite kõhelda!?! Me ju ütlesime, et see ravim on ainus pääsetee. Ilma selleta poleks praegune suurepärane paranemine kuidagi võimalik olnud.»
Aga kuidas ma saan usaldada arsti, kes vastab sisulisele küsimusele emotsionaalse rünnakuga? Ei usaldagi. Arsti kinnitus kunagise otsuse ratsionaalsuse kohta mõjub hoopis tänitamisena.
Vastuseks naeratasin talle süüdlaslikult. Ta ei tea, et seda ravimit ma oma lapsele siiski ei andnud. Ei tea, et sain koostöös ühe eraarstiga kõik valikuvariandid läbi arutada ning me tegime otsuse ühe teise ravimi kasuks. Tal oli rohkem aega, kuid ajastki poleks kasu olnud, kui tal poleks olnud austavat, kaasavat ja mõistvat hoiakut.
Sellele tänitavale arstile pole mul aga mingit tahtmist oma valikust rääkida, sest siis kestaks emotsionaalselt kurnav rünnak-kaitse muudkui edasi. Mina tõestaksin, et mu kõhklused olid vististi ikkagi õiged, tema kaitseks, et see oli õnnelik juhus, ja ründaks, et riskimine oli vastutustundetu, mina kaitseksin... ja me kulutaksime hulga aega mõttetule sõnasõjale. Rääkimata jätmine pole küll ka hea valik, kas või sellepärast, et meie loost võiks arstide folklooris saada selle ravimi edulugu, millega omakorda kellegi teise kõhklusi eos lämmatada (elik teda rünnata).
Kas oleks alustuseks mõeldav, et arstide-õdede väljaõpe pakuks oskusi ja kujundaks hoiakuid, et sellest rünnak-kaitse-mustrist pääseda? Ja pikemas perspektiivis – kas saaks teha nii, et arstide-õdede õlgadel ei lasuks ratsionaalse tõe monopol, nii et nad saaksid tõepoolest väärtustada, hoida ja kujundada tõdemust inimesest enesest kui oma tervise ja ravi võtmeisikust? Teiste sõnadega, kuidas saaksime toetada ravialuste kujunemist raviosalisteks?
Autor töötab TÜ eetikakeskuses.
Artikkel kajastab tema isiklikke vaateid.