Anneli Ammas: murega üksi

Anneli Ammas

FOTO: SCANPIX

Eesti riik on päris mõnus koht elamiseks, kui oled terve ja virk. Siis jaksad tööd teha ning riigilt ekstra abi ei vaja. Kui sinuga aga midagi juhtub, kui oled ise või su lähedane haige ja su võimed ja võimalused ei aita oma elu elamisväärselt ise sättida, võid leida end oma muredega täiesti üksi.


Muidugi on meil üldiselt toimiv sotsiaalsüsteem, kuhu terved ja virgad miljoneid eurosid nõrgemate toetuseks annavad. Miks siis ikka on nii, et nii paljud tunnevad end üksijäetuna? Ja miks nad isegi ei tihka sageli riigilt ehk siis ametnikelt abi küsima minna?

Millegipärast on piinlik tunnistada, et olen hädas, et ei saa ise hakkama. Eestlastel on lihtsalt niisugune iseloom, mis sunnib hambad ristis kannatama. Tunneme lausa riigina selle üle uhkust, et niisugused kannatlikud oleme.

Samamoodi kannatavad vaikselt kõik need tuhanded, kes oma kodus puudega või haiget last või vanainimest põetavad. Jajah, meil on hulk hooldekodusid ja hooldushaiglaid, mis üksteise järel Euroopa rahaga ilusaks vuntsitakse. Aga et lähedane kas või ajuti sinna teiste hooldada anda, peab olema kopsakas rahakott ehk tasuv töö.

Kui aga hooldust vajav vana ema või isa juhtub olema tublil maakooliõpetajal, kellel on mitu last ja näiteks joomaveaga mees ning terve pere sissetulek jääb tublisti alla 1000 euro kuus, mida siis teha?

Isegi väikseim summa, kas või mõnikümmend eurot, mille peaks hooldekodule iga kuu kandma, kahandab laste toidulauda. Mis siis teha? Käia ja nõuda ning tõestada, et see väikegi summa tekitab pere igapäevasesse toimetulekusse haigutava augu?

Pole miski jutt, et riigil raha hirmus vähe. Ilus on jutt vajaduspõhisest aitamisest, aga tegudeni ei jõua kuidagi. Ikka jagame sadu miljoneid ja rohkemgi eurosid jupihaaval laiali kõigile, kes endale puude viitsinud vormistada. Kuigi teame, et osa neist vajab hoopis rohkem raha kui mõnikümmend eurot kuus ja teised ei vaja seda tegelikult üldse mitte.

Hea, kui meie kõrval on lähedased inimesed, kes jaksavad ka raskel ajal toeks olla. Paljudel aga pole neid lähedasi. Ja need, kellel läheb elus enam-vähem hästi, võivad ühel hetkel tunda, et neis pole piisavalt emotsionaalset jõudu teise hädale kaasa elada. Täiesti inimlik.

Eesti on nii pisike ja meid on nii vähe, et igaüks oma mure ja rõõmuga peaks kullahinnas olema. Mitte keegi ei tohiks tunda end üksijäetuna. Alles lugesime lehest, kuidas politseimajast lahkudes läks kaduma vana mees, kellegi isa ja kellegi abikaasa.

Seda valu, mida järele jäänud läbi elasid, on raske kujutleda. Eriti valus oli näha ja kuulda, kuidas pere tundis, et riik ja ametiisikud neist ei hooli, et ei olnud ühtegi ametnikku, kes oleks neile kas või hea sõnaga appi tõtanud. Muud polekski vaja, kui et nad end oma mures nii üksikuna ei tunneks.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles