Iivi Luik: asenduseta õed

Iivi Luik

FOTO: Erakogu

Eesti inimestesse on sisendatud usaldust riigi ja haigekassa vastu ja usku, et haigestudes saavad nad head arstiabi. Meie tervishoid arenebki jõudsalt. Tallinnas ja Tartus kerkivad uued, meditsiinitehnika viimase sõnaga varustatud haiglahooned, sotsiaalminister uhkustab hooldusravi voodikohtade kasvuga, moodsaid aparaate soetavad väiksemad haigladki. Kõik see on võimalik tänu eurotoetustele ja laenurahale.

Ometi pole kindel, kas ka patsiendid «kivisse ja rauda» investeerimisest kasu saavad, sest medali teine külg ei läigi nii ilusasti. Majad, aparaadid ja voodid ei ravi haigeid, seda teevad arstid ja õed. Kahjuks oleme nüüd jõudnud sinnamaale, mille eest tervishoiutöötajate kutseorganisatsioonid on hoiatanud aastaid – töötajate puuduse all kannatavad nii väikesed kui suured haiglad.

Meditsiin on hästi reguleeritud ja normeeritud valdkond. Tundlike aparaatide tööks peavad ruumid vastama kindlatele tingimustele, ravimeid tohib manustada ainult täpsetes doosides ja steriilsusnorme tuleb järgida piinliku hoolega.

Ainus, mida ükski seadus ei reguleeri, on töötajate koormus. Ei ole kuskil kirjas, mitu õde ja hooldajat peab näiteks kolmekümne patsiendiga osakonnas olema. Kas üks õde jõuab tegelda ja suhelda kümne patsiendiga või võib tal käskida joosta kahekümne vahet?

Mitut lamajat haiget peab suutma pöörata, pesta ja sööta hooldaja, ilma et ta vahetuse lõpus kurnatusest kokku ei vajuks ja patsiendid ei tunneks end mutrikestena konveieril? Neile küsimustele me sotsiaalministeeriumilt vastuseid ei saa, koormusi reguleerib kõikvõimas haigekassa leping ning haiglajuhtide südametunnistus.

Õdedelt nõutakse rakenduslikku kõrgharidust. Õdede ja hooldajate põhipalk on püsinud muutumatuna alates 2008. aastast. Miinimumtasuna saab õde kätte 503, hooldaja 311 eurot kuus. Öösiti ja riigipühadel töötades võib veidi lisa teenida, headel aegadel maksti mõnel pool ka lisatasusid, kuid masu tulles kaotati need kiiresti.

Pole siis ime, et eluga toimetulekuks töötavad õed mitmes kohas. Seadused ei luba ju ühel kohal ületunde teha, kuid mitmes haiglas rabades tunde ei loeta ja juriidiliselt on kõik korrektne. Tallinna inimestel on «eelis»: mõnelgi juhul lõpetab õde vahetuse ühes haiglas, alustab kohe teises ja jõuab poolt kohta pidada kolmandaski. Mujal Eestis võtab osa ajast ühest linnast teise sõitmine.

Loomulikult hakkab selline režiim tervise peale, rääkimata töökvaliteedist. Patsiendid pole rahul kiirustava ja väsinud õega, lapsed nurisevad, et ema on kogu aeg tööl. Jaks saab ükskord lihtsalt otsa. Terviseameti andmetel on alates 2004. aastast välismaale erialasele tööle lahkunud ligi tuhat õde.

Kui paljud on leppinud võõrsil madalama kvalifikatsiooni, kuid parema palgaga tööga või otsinud tasuvama ameti Eestis, pole teada. Soome, Norrasse, Saksamaale ei lähe mitte ainult noored ja aktiivsed, vaid ka kogenud õed. Lahkumine pole raske, sest keelekursused on tasuta ja ees ootab juba hulk kaasmaalastest kolleege.

Toon näite Tartu Ülikooli kliinikumi anestesioloogia-intensiivravi kliinikust. Intensiivraviõdede väljaränne hakkas kasvama 2009. aastal, kui uus töölepinguseadus muutis nende senise seitsmetunnise tööpäeva kaheksatunniseks, mistõttu tunnitasu langes keskmiselt 8,6 protsenti.

Möödunud aastal läks sellest kliinikust välismaale tööle viis õde, tänavu juba 14 ja veel kümme õde on teatanud oma lahkumisest 2012. aastal. Intensiivravikliinikus ei saa kohti täitmata jätta ja tööd allesjäänute vahel jagada.

Intensiivravi on ainus eriala, kus nõutava ametikohtade arvu paneb paika haiglaliikide nõudeid kehtestav määrus. Tühjad kohad on Tartus täidetud peamiselt õe- või arstitudengitega, kes seaduse järgi tohivad töötada ainult abiõdedena. Kui seadust järgida ja täitmata ametikohad sulgeda, tuleks vähendada ka voodite arvu.

Kogu kliinikumist läks viimase aasta jooksul välismaale üle seitsmekümne õe. Väärib tähelepanu, et tegemist on Eesti ainsa ülikoolikliinikuga, mida tihtipeale meie meditsiini lipulaevaks tituleeritakse.

Praegust aega iseloomustav seik on ette näidata meie teiselgi suurhaiglal – Põhja-Eesti regionaalhaiglas seisab õdede puuduse tõttu tühjana viis onkoloogiliste haigete voodikohta. Välismaale läinud õdesid pole kellegagi asendada.

Raske on teha etteheiteid inimestele, kes lähevad tööle sinna, kus neile töö eest väärilist tasu makstakse. Keegi ei lahku kerge südamega – hoolitsust vajavad haiged jäävad ju siia. Meedikute väljarände pidurdamine peaks olema riigi ülesanne, kuid seni pole poliitikud selle heaks sõrmegi liigutanud.

Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit kui õdede kutseorganisatsioon ja ametiühing pole leidnud paremat nõu kui muuta siinsed töötingimused paremaks ja palk suuremaks. Seda saavutada pole lihtne, sest õdedest ja hooldajatest viis-kuus korda rohkem teenivad haiglajuhid ei pea oma töötajatest niigi palju lugu, et nende esindajatega ühise läbirääkimiste laua taha tulla.

Õed soovivad töötada kodumaal, kuid normaalse koormusega ja õiglase tasu eest.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles