Üks kiiremini tasuvaid kütte kokkuhoiu viise on reguleerida hoone kütteautomaatikat pidades silmas väljas valitsevaid ilmastikutingimusi ja ilmaennustust, kirjutas Eesti Energia energiasäästu valdkonna juht Marja-Liisa Alop energiasäästu blogis.
Vaata soovitusi, kuidas vähendada küttekulusid ja vältida ülekütmist
24. oktoober 2011, 11:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Selleks peab hoones olema automaatsoojasõlm, mis võtab ilmajaamalt vastu infot oodatavate ilmastikutingimuste kohta. Nõnda asendatakse hoone välistemperatuuri anduri näit täpsema väärtusega, mis võtab arvesse lähiaja ilmastikumuutusi nagu näiteks päikesepaiste, tuule suund ja kiirus ning temperatuur, aga ka hoone asukohta ja seisukorda,» lisas ta.
Ilmaennustusega arvestamise kaudu võib saavutada 10 -15-protsendilise kokkuhoiu küttekuludelt. Peamiselt tekib see vältides ülekütmist kevadiste ja sügiseste päikseliste ilmade ajal.
Küta ainult siis, kui selleks on tegelik vajadus
Spetsialist selgitas, et eramaju üldjuhul ei köeta enne kodust lahkumist, ega hoita soojana sealt eemal olles – see oleks ju raiskamine. Korterelamuid köetakse aga sageli sõltumata sellest, kas inimesed on kodus või kas korter on üldse parasjagu kasutuses. Rääkimata sellest, et päevaseks tööloleku ajaks võiks kütet maha keerata.
«Tänapäeval on kütte reguleerimine tegelikult väga lihtsaks muudetud. Radiaatorile lisatakse termostaat, millega seadistatakse eluruumi tegelikule kasutusele vastav kütterežiim. Näiteks saab termostaadi programmeerida nõnda, et aktiivsem kütmine toimub hommikul enne ärkamist ja õhtusel ajal (näiteks ajavahemikul 16-24). Muul ajal töötab küte samuti, kuid vähendatud võimsusega. Sõltuvalt küttehinnast tasuvad termostaadid ära esimesel-teisel kasutusaastal,» kirjutas Alop.
Termostaatidele on võimalik üle minna ka suurtes paneelelamutes, kus on täna levinud praktika jagada küttekulusid ruutmeetrite alusel. Kuid suures korterelamus eeldab süsteemi rakendamine elanikelt kas väga head koostöötahet – sest kõigis korterites köetakse ühe režiimi alusel – või küttearve jaotamist vastavalt iga korteri tegelikule tarbimisele.
«Et õiglaselt küttekulusid jagada, tuleb radiaatoritele paigutada küttekulujaoturid, mis mõõdavad eraldi iga radiaatori küttekulu. Seeläbi saab ühistu esitada korteriomanikele arveid vastavalt korteri tarbitud sooja kogusele. Sellise süsteemi paigaldamisel on eriti oluline korrektsete, maja arhitektuurist lähtuvate koefitsientide määramine korteritele. Vastasel juhul maksavad maja ääreosas või ülemisel ja alumisel korrusel asuvate korterite omanikud kinni suure osa keskosas paiknevate korterite küttekulust ja õiglust ei sünni,» selgitas ta.