/nginx/o/2018/02/27/7645899t1hd0c1.jpg)
Kohustuslikku kooliasjade nimekirja pole riiklikult välja töötatud, koolijütsidele vajalikud vahendid on kooliti sarnased ja õpetajad annavad sellest üldjuhul juba varakult koosolekul teada. Mida aga pista kooliteed alustava mudilase kotti, et viimane mures hätta ei jääks?
Riik annab kohalikele omavalitsustele igal eelarveaastal õppekirjanduse toetuseks ühe koolijütsi kohta 57 eurot, lisaraha antakse koolipidajatele struktuurfondide toetustest, näiteks uuendusliku õppevara – laborite, digiseadmete, kiire netiühenduse ja muu taolise muretsemiseks. Kui kool peab võimaldama põhiharidust omandaval õpilasel kasutada tasuta vähemalt kooli õppekava läbimiseks vajalikku õppekirjandust – õpikuid, tööraamatuid, töövihikuid ja töölehti –, siis see, missuguste kirjutusvahendite, paberikaupade, sporditarvete ostmist kool perelt ootab, räägitakse hea tava kohaselt juba varakult, hiljemalt kooli astumise aasta kevadel kooliuusikute vanematega läbi. Seda teeb iga kool vastavalt välja kujunenud kommetele ja riik kooli autonoomiasse ei sekku.
«Riiklikult ei ole kehtestatud ühegi klassi õpilastele, sealhulgas esimesse klassi astuvate laste jaoks kohustuslikku nimekirja asjadest, mida on vaja õppetööks ja mida vanemad peavad ostma. Kogu õppevara – õpikud, töövihikud, digivahendid jne – on põhikooli õpilasele tasuta. Selleks eraldab riik koolipidajatele toetust,» märkis Haridusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik.
Klassiõpetajad võivad lisaks paluda muretseda täiendavaid õppevahendeid või õppetööga seotud esemeid, mida koolis vajalikuks peetakse. Esimesse klassi astujal tuleb tihtipeale ka koolimüts või mõni muu kooli sümboolikat vahendav ese soetada. Paljudes koolides on ka koolivormid, mille ostuks tuleb samuti olenevalt koolist valmis olla.
Esimesse klassi astuva põngerja põhivarustusest võiks Kalamaja põhikooli direktor Piret Rõõmussaare sõnul leida mugava seljakoti, vahetusjalanõud ning sise- ja välisriided kehalise kasvatuse tundideks. Koolikotti võiks aga muretseda nii suure ruuduga vihikuid kui abijoontega joonelisi vihikuid. Kirjutusvahendid, näiteks harilikud pliiatsid, viltpliiatsid, värvipliiatsid, võiksid leida oma tee koolilapse pinalisse. Pinalis võiks lisaks kirjutusvahenditele olla joonlaud, käärid, kustutuskumm ning topsiga teritaja. Õpilaspäevik on koolilapse argipäevas samuti oluline. Samuti on hea, kui lapsel on nii A3 kui A4 formaadis joonistuspaberid ning korralikud guaššvärvid, millega kunstitunnis oma loomingulisem pool valla lasta. Kasuks tuleb tähtedega liikuv aabits, mille abil mudilased sõnu ritta laduda saavad.
Kohalikud omavalitsused on kehtestanud kooliminejatele erinevaid toetusi ja nende kohta saab infot kohalikelt omavalitsustelt, kes haldavad ka teisi sotsiaaltoetusi.
«Üldistusi teha ei saa, kuid ilmselt on suuremad omavalitsused võimelised rohkem toetusi maksma. Kui vanemal pole raha vajalike vahendite ostmiseks, siis tuleb esmalt pöörduda kooli ning kohaliku omavalitsuse poole ja taotleda sotsiaaltoetust,» soovitas Liblik.
Tartu linnas makstakse näiteks 1.–3. klassi õpilastele koolitoetust 300 eurot aastas, Tallinnas on see summa aga 320 eurot.
Vihikutel peavad olema äärejooned!