Mida peaks teadma enne metsa seenele minekut?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Porgandriisikas.

FOTO: URMAS LUIK / PARNU POSTIMEES /

Inimesed eksivad metsa aastaringselt, kuid kõrghooaeg on siiski suve lõpp ja sügis, kui inimestel lööb tugevalt välja korilase instinkt ja mets pakub palju saadusi.

Paar lihtsalt käiku ja ettevalmistust enne tihnikusse sisenemist aitavad metsa minejaid ka siis, kui suund kaob käest või satutakse muul viisil hätta, kirjutab Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juht Valdo Põder

Tihti kaotavad suuna inimesed, kes läksid nii-öelda kodumetsa – paika, kus nad on aastaid käinud. Metsa minekuks peab alati valmistuma, olenemata sellest, kas minnakse tuttavasse või võõrasse rohelisusse.

Suuremahulisi otsinguid, kuhu kaasatakse väga palju inimesi ja ressurssi, on igal aastal poolesaja ringis. Õige hetk hädaabinumbrile 112 helistamiseks on juba siis, kui ümbritsev metsatukk on võõras ja omal jõul mets seljatada paistab juba keeruline. Õigeaegne kõne numbrile 112 annab politseinikele inimese otsimiseks rohkem aega ja võimalik, et ka päevavalgust. Just seepärast peab kaasas olema täislaetud akuga telefon. Kui metsas olles plaanitakse telefoniga rohkelt pilte klõpsida, siis tuleks kaasa võtta ka akupank.

Uued telefonid on üsna täpsete kaardirakendustega, mis aitavad kas ise suuna kätte saada või anda politseinikele edasi enda täpsed koordinaadid. Taibukas oleks telefoni võimalusi ise uurida ja selgitada ka lähedastele, kelle süda kuulub metsale. Koordinaate teades saab politsei eksinud inimese asukoha kaardil väga täpselt paika panna ning abi jõuab kohale oluliselt kiiremini.

Kui tehnoloogia veab alt, siis jäävad alles oma tähelepanelikkus ja tajud. Otsijatele on abiks abivajajat ümbritsevad või tema teele jäänud märgid: suuremad kivid, puud, kõrgendikud, põllud, kraavid, vaatlustornid, söödakohad, kaevud, kõik mis jääb ümbruspaigas eraldi silma. Mitmed suuna kaotanud on metsast välja juhendatud ka telefonitsi.

Metsaminekut planeerides peab oma tervislikku seisundit hindama ja vajalikud ravimid kaasa võtma. Eakamad seenelised ei tohiks üksinda metsa minna. Tervise halvenedes saab kaasa tulnud lähedane ikkagi abi kutsuda. Kui aga rohelusse sisenetakse üksi, siis tuleb lähedastele öelda kuhu täpsemalt lähed ja millal tagasi jõuad. Metsas liikudes tuleks selga panna eredavärvilised riided, mis püüavad kaugelt pilku. Ka väike moonakott ja vesi tuleb ühes võtta. Kui aga toitu ega vedelikke pole ning metsas kaotatakse suund, siis on mõistlik energiat säästa ja oodata otsijaid. Seda eriti pimedas, kus tundmatult maastikul liikudes on lihtne end vigastada.

Kõige kallim vara on inimelu ning seenelised peaksid mõtlema sellele mida teha siis, kui metsasaaduste korjamine ei lähe planeeritult ning kuidas siis käituda. Kõne metsa armastavale lähedastele ja nende põhitõdede üle kordamine teeb vaid head.

Kui lähed metsa, siis:

  • teavita alati lähedasi, naabreid kuhu plaanid minna ja millal naasta.
  • kanna alati peakatet, pikki pükse ja pikkade varrukatega pluusi. Need kaitsevad nii putukahammustuste, päikese kui kriimustuste eest. Jalanõud peaksid olema mugavad ja niiskuskindlad.
  • võta kaasa laetud akuga mobiiltelefon ning pane see suletavasse taskusse või teise kohta, kust see jalutama ei lähe.
  • hoia meeles koht, kust metsa sisenesid ning võimalusel märgista see, näiteks riidetüki või lindiga.
  • kui eksid ära või satud hätta, kutsu abi varakult ja võimalusel enne pimeduse saabumist numbril 112.
Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus
Tagasi üles