Viimane paroolikaardi kasutaja: teiste palumine muutus piinlikuks

Tänapäeval toimivad veel nii Hansapanga esimene koodikaart kui ka kunagine veebiaadress hanzanet.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kuula artiklit

Väiksemad pangad tegid selle otsuse juba ammu, veebruari alguses saab paroolikaartide ajastu Eestis lõplikult läbi, sest ka suurpangad SEB ja Swedbank nendega enam netipanka sisse ei lase.

«Ma olen kogu oma teadliku elu kasutanud internetipangas ainult paroolikaarti. Kui see umbes aasta tagasi lootusetult katki läks, pidin uut soovides pangakontoris pikalt vastu punnima igasugustele «uuenduslikele lahendustele»,» rääkis üks paroolikaardi andunud fänn Helen (28). Naise sõnul hirmutati juba siis, et varsti ei saa seda enam kasutada. Aga ta ei alistunud.

«Kasutasin rõõmsalt paroolikaarti edasi ja mind ei heidutanud eriti see, kui ülekannete ööpäevane limiit tõmmati kuni sajale eurole. Asi läks hapuks siis, kui limiit tõmmati novembris 50 euro peale,» rääkis ta. Näiteks muutus keeruliseks kommunaalarvete maksmine. Truu paroolikaardi kasutajana see teda  esialgu siiski ei heidutanud.

«Palusin mõnda tuttavat, et ta maksaks mu arve ja mina siis tasun talle mitmes jaos. Näiteks 104-eurose arve tasusin kolme päevaga (50+50+4). Sama lugu oli 56-eurose trenniarvega. Palusin, et keegi teine mu eest tasuks, ja andsin talle summa sularahas,» meenutas naine. Kuna selline palumine kiskus aja jooksul piinlikuks ja ta olin väsinud jutust «Miks sa SmartID-d ei kasuta – see on nii mugav!», siis vanduski ta  lõpuks alla. Jaanuari keskpaigast kasutab ta SmartID-d.

Paroolikaardi tee ajaloo prügikasti

Alguses oli A4 paber ja palju numbreid – just nii võiks alata raamat paroolikaardi lühikeseks jäävast eluloost.

«Esimesena tuli internetipangalaadse asjaga välja Hoiupank ja siis üritasid kõik pangad kiiruga midagi teha,» rääkis 1998. aastal Ühispangas tööle asunud Tammo Otsasoo. 1990ndate lõpus käis pankade vahel käis suur võistlus, kes suudab esimesena internetipanga lahenduse välja töötada. «Mitte et seal kohe midagi teha oleks saanud või kliente oleks palju olnud, aga kontojääki nägi, maksta sai ja siis oli asi seegi,» lisas ta.

Esimesed paroolikaardid olid ettevõtete raamatupidajatele jagatavad A4 paberlehed kordumatute ühekordsete koodidega. «Kui sa kasutasid ühe koodi ära, siis tõmbasid selle maha, ja kui kõik oli läbi kriipsutatud, siis said pangast uue,» meenutas Otsasoo netipanganduse algusaegu Eestis.

Kui pangad hakkasid 1997. aastal eraisikutele jagama kas 30 või 60 koodiga plastikkaarte, siis oli see juba väga suur innovatsioon. «Tavalised pangakaardid olid tulnud u viis aastat varem ja nüüd sai koodikaardi panna sellel kõrvale rahakoti vahele.»

Paroolikaart kui panga visiitkaart

Paroolikaardil oli algusaastatel mitu funktsiooni, sellel oli panga infotelefoni number, kuhu sai küsimuse korral helistada, aga ka netipanga aadress, kuhu taheti inimesi suunata makseid tegema. «See oli omamoodi visiitkaart, mille üks külg oli turundusliku eesmärgiga. Alati käisid suured vaidlused, mis pilt seal peab peal olema,» meenutas Otsasoo.

Koodikaarti pangad eraldi ei reklaaminud, see anti klientidele vaikimisi kaasa. «See oli aeg, kus kõik tahtsid, et kliendid teeksid ise tehinguid ja alguses olidki netiülekanded tasuta,» rääkis Otsasoo.

Swedbanki klienditeeninduse juhi Ede Raagmetsa sõnul ei sa öelda, et Eesti oleks kakskümmend aastat tagasi paroolikaarte kasutusele võttes olnud eriti innovaatiline. «Ei olnud nii, et laual oli kolm varianti ja me valisime paroolikaardi, see oli lihtsalt loomulik areng autentimisvahendite rivis,» kinnitas ta.

Võluv mugavus

Paroolikaardi said kõik Hansapanka tulnud kliendid, kellele avati konto ja anti pangakaart. Tänu paroolikaardile said nad kohe hakata kasutama ka telefoni- ja netipanka. «Paroolikaart oli võti, et pangauks lahti teha ja tänu sellele ta läkski massidesse,» ütles Raagmets.

Nii Otsasoo kui ka Raagmets on veendunud, et rahva palava armastuse põhipõhjuseks oli paroolikaardi kasutamise mugavus. Kui ID-kaardi või PIN-kalkulaatori kasutamiseks tuli lisavidinat kaasas kanda, siis paroolikaardi kasutaja vajas vaid pisut internetti. Kui paroolikaardile said saatuslikuks mobiiltelefoni lahendused, siis plastikkaart ise on aidanud ajaloo prügikasti saata nii tšekiraamatu kui ka telefonipanga.

Miks pangad enam paroolikaarte ei usalda ja milline suur muudatus ootab inimesi veel ees, loe homsest Arterist.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles