Mehaaniku mälestusi kutsevõistlustest

Copy
Aleksander Kaldas võistlusi avamas.
Allikas: Maanteemuuseum.
Aleksander Kaldas võistlusi avamas. Allikas: Maanteemuuseum. Foto: MAANTEAMET

Viieteistaastase vaheaja järel selgitatakse tänavu jälle välja Eesti parim hooldeautojuht. Kutsevõistluste värvikat ajalugu, põnevaid võistlusalasid ja legendaarseid osalejaid meenutab Raimo Unt.

Viieteistaastase vaheaja järel selgitatakse tänavu jälle välja Eesti parim hooldeautojuht. Kutsevõistluste värvikat ajalugu, põnevaid võistlusalasid ja legendaarseid osalejaid meenutab Raimo Unt.
 
Kui ma 1974. aastal Rapla TREVi masinate ja mehhanismide kolonni juhtima asusin, olid esimesed höövlijuhtide kutsevõistlused aasta varem Jõgeva TREVis juba toimunud. Rapla TREVi esindajat seal 13 majandi 16 võistleja seas ei olnud. Kutsevõistluse korraldamine käis külakorda ja 1974. aastal tegi seda Tartu TREV Trepimäel – sinna oli Rapla TREV võistleja juba ilma minuta välja valitud. Kokku tuli võistlusele 14 majandit 16 võistlejaga. Rapla höövlijuht jäi viimasele kohale.
 
Otsustasime, et asi tuleb tõsiselt käsile võtta ja trenni teha. Võtsime üksipulgi lahti kõik juhendis nimetatud võistlusalad: teehöövli tehniline seisukord, teoreetilised teadmised, juhtimisoskus, praktilise töö kvaliteet ja kiirus. Tegime õppepäevi, kus teedevalitsuse insenerid tutvustasid kruusatee profileerimise nõudeid, millele järgnes praktiline töö teel. Mehaanikud valisid välja höövli, mida võiks teiste arvelt üles turgutada. Varustajad panid vajalike osade saamiseks mängu kõik oma sidemed.
 
1975. aastal Viljandis saime 14 majandi 15 võistleja seas 7. koha. Aasta hiljem oli Rapla esindaja Toomas Tivas Paide TREVi korraldatud võistlusel juba auhinnalisel kolmandal kohal. Kauaoodatud võidu tõi Tivas Rapla TREVile 1984. aastal Uulus peetud võistluselt.
 
Kõlavad, kuid sisukad sõnad
Kõikides kutsevõistluse juhendites on eesmärgina nimetatud töövõtete täiustamist, eesrindlike töökogemuste levitamist ja teoreetiliste teadmiste täienemist, mis tunduvad formaalsuse täitmisena ja justkui kellegi kõrgema veenmisena, et asi on vajalik. Kui aga vaadata tegelikkust, siis realiseerusidki kõik need suurte sõnadena näivad eesmärgid. Võistlusteks ettevalmistamisel korraldasime õppusi, kus meistrid ja insenerid pidasid ettekandeid teedeehituse teooriast, õpetades teisi ja õppides sel viisil ka ise.
 
Kutsevõistlus erines teistest suure kära ja tühjade sõnade saatel pealesurutud üritustest. Siin oli tunda tsunftivaimu. Kuna võistlused olid kahepäevased, toimusid õhtul elavad arutelud. Höövlijuhtidel oli põhiteemaks masina korrashoid ja remont, esindajatel organisatsioonilised ja materjalide saamise küsimused. Võiks ju arvata, et meeste seltskonnas võib arutelu kergesti kontrolli alt väljuda, aga seda ei juhtunud kunagi. Ühelt poolt tingis selle võistluse korraldus, mis nägi ette järgmisel hommikul kas praktilise töö või vigursõidu. Mehed muutis uskumatult tõsiseks teadmine, et nad esindavad isiklikult oma majandit ja koju jõudes ootab ees kolleegide küsitlus.
Ülesande selgitamine teemeistritele
Allikas: Maanteemuuseum
 
Väikese tähtsusega polnud ka soliidsed auhinnad. Rahaline auhind võitjale oli 150 rubla, mis oli umbes 75 kilo liha hind (kilo viinerit maksis toona 2,50, kilo juustu 2,80, kilo doktorivorsti 2,80 rubla). Teine ja kolmas koht said vastavalt 100 ja 75 rubla. Lisandusid veel nn rahvademokraatia maades (Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Poola jt) toodetud käsitööriistad kuni Turisti jalgrattani. Kuid kõige suurem stiimul, mis pani lisaks meestele ka teedevalitsuse tõsiselt asjaga tegelema, oli see, et võitjamajand sai lisaks eraldatud fondile* auhinnaks keskmise höövli ja teise koha omanik kerge höövli. Kolmandale kohale tulnud höövlijuhil oli õigus saada oma majandis esimesena uus teehöövel.
 
*fondi all on mõeldud üksustele eraldatud höövleid. Kuna jaotatud arv (fond) oli vajadusest palju väiksem, siis oli ühe lisamasina saamine väga suur kordaminek.
 
Oma masinad
Tõsine peavalu oli höövlite kohaletoimetamine võistluspaika. Ise tulles ähvardas kindel tee äärde jäämine, aga teedevalitsuse ainsa treileri äraandmine mitmeks päevaks oli ka keeruline. Ehkki hiljem käidi Corbexi höövliga omal käigul ilma treilerit kasutamata Riias Balti maanteelaste konverentsi näitusel, meenub selle kõrval juhtum, kus tolleaegsel uhiuuel Brjanski höövlil vajus raam pärast 15 km sõitu raudteejaamast põhihõlma pöörderingi kohalt pooleks. Raam oli tehases kiiruga kokku punktitud, aga keevitada polnud jõutud.
Höövlid on jõudnud õnnelikult võistluspaika.
Allikas: Maanteemuuseum.
 
Oma masinatel võistlemine andis korraldajatele võimaluse lisada programmi ka masinate tehnilise ülevaatuse. Peamiselt kontrolliti pidurite olemasolu, sest tavaliselt need tolleaegsetel höövlitel puudusid ja kasutati nn sahkpidurit ehk hõlm langetati maha. 1975. aastal Viljandis oleks võinud asi masinat kontrollinud TRETi peamehaanikule Lembit Kulgverile traagiliselt lõppeda, kui äkkpidurdusel lahtiolev höövli uks tal üle pea vihises ja mütsi kaasa viis.
 
Talendid
Kiiresti selgus tõsiasi, et peale jõu ja oskuste peab kõrgtasemel konkureerimiseks olema sünniga kaasa antud anne selle töö tegemiseks. Eriti tuntav oli see höövlijuhtide juures, kus andega mees justkui kasvas höövliga kokku ja tunnetas oma kehaga, kas kõik nurgad ja kalded on paigas. Muidugi oli tähtis ka võistlusnärv. Üks selliste omadustega höövlijuht oli Elmar Nurken (Paide TREV), kes muudkui võitis ja võitis. Raamatus „Järvamaa teede lugu“ iseloomustavad teemeistrid teda nii: „Tõsine ja tubli mees, seltsimehelik ja abivalmis, ilma virisemata läheb alati kõige raskemale objektile, töö teeb korraliku.“
 
Võitu ei sepitsetud muidugi üksinda. Tähtis oli ka tehniline toetus ja eeskätt peamehaanik. Paide TREVi peamehaanik oli Ants Trug, kes oli läbi teinud lukksepa ja autojuhi töömehetee kuni peamehaanikuni välja. Nagu Raplas, nii püüti ilmselt ka teistes teedevalitsustes ära arvata, mis nõksudega Paide mehed püüavad teisi üle lüüa. Näiteks olid nad vigursõidu kõige raskema elemendi – paku veeretamise – tarbeks leiutanud kavala peeglite süsteemi, mis näitas paku asukohta põhihõlma ees. Hiljem, kui võistlushöövli pani välja korraldaja majand ise, see eelis kadus. Raplas jõudsime höövlijuht Toomas Tivasega paidelastele päris kandadele, aga midagi jäi ikka puudu, nii et Tivas oli Nurkeni järel igavene teine.
 
Mehi on osalenud palju, aga aegade jooksul kordusid teatud nimed esikolmikus. Lisaks eespool nimetatud Nurkenile ja Tivasele olid edukad Ants Raudoja (Tartu TREV), Heldur Hoff Pärnust, Andrus Saarsalu Järvamaalt, Urmas Hüsson Põlvast, Hannes Sarapuu Tartust, Karl Lellep, Riho Lätte (mõlemad TREV-3) ja Arvi Kaljurand (Harju TREV).
 
Gorki autotehase ajastu autojuhtide „Nurken“ oli Endel Jets (Haapsalu TREV), kes võitis kutsevõistluse neli korda. 1994. aastal Türil toimunud autojuhtide kutsevõistluse võitja oli tollane Harju Teedevalitsuse esindaja ja praegune OÜ Üle peamehaanik Ardi Rebane. Selle saavutuse eest sai ta preemiareisi Taani, mis pidi algama oma viimsele meresõidule läinud Estonial, kuid kuna buss ei mahtunud peale, pääses mees fataalsest lõpust.
 
Teetöölised ja meistrid
1977. aastal liitusid kutsevõistlusega teetöölised. Tartu TREV korraldas esimese võistluse Kukulinnas ja võitjaks tuli Udo Inno Kohtla-Järve TREVist. Teetöölised võistlesid heki pügamises, teenõlvade planeerimises koos kupitsa ehitusega, remondiobjektide tähistamises ja teoreetiliste teadmiste viktoriinis. Tõeline liider ja uute töövõtete juurutaja oli Laas-Toivo Rannala Saaremaalt. Tema hekipügamine vanaisa mõõgaga tuleb seda näinud inimeste kohtumisel kohe jutuks.
Võistlejate rivis kehalt pisim, aga hingelt suur Elmar Nurken.
Allikas: Maanteemuuseum.
 
1981. aastal Vändras korraldatud võistlusel osalesid esimest korda meistrid. Nende kutsevõistluse programmis oli trassi taastamine koos loodimisega, töö organiseerimise ülesande lahendamine, remondiobjekti tähistamise skeemi koostamine, liiklusalase perfokaardi lahendamine, erialase testi lahendamine ja orienteerumisrännak (!). Meistrite kutseala oli ainus, kus programmis oli ka sportlik pool. Võistlejate eesotsas kordusid sellised nimed nagu Neeme Mikenberg (Rakvere TREV), Väino Hallikmägi (TREV-2) ja Karl Kleemann (TREV-3).
 
Harjutustest
Kutsevõistlustel esitab omad tingimused ilm. Meenub 1993. aastal Ida-Viru Teedevalitsuse korraldatud võistlus Remnikul, kus tõelise paduvihma tõttu tuli höövlijuhtide praktilise töö juhendit käigult muuta. Teelõigu profileerimise asemel andsime ette tee kalde, mille höövlijuht pidi silma järgi profileerima. Moodustasime tehnoloogilise rongi, kus kõige ees oli höövel, järgnes buss võistlejatega ja kohtunike auto. Võistlus andis väga huvitava kogemuse selle kohta, kui erinev võib olla nii kogenud höövlijuhtide inimlik tunnetus höövli seadistusel. Parima ja viimase tulemuse vahe oli mitmekordne! 
 
Höövlite takistusrada on aastate jooksul läbi teinud kardinaalse muutuse. Nn Vene höövlite aegu oli kõige atraktiivsem osa kaarkoridori läbimine edasi- ja tagasikäigul. Armu ei antud ei endale ega masinale. Nii juhtus 1990. aastal Lääne Teedevalitsuse korraldatud võistlusel, et kõrge käiguga kaarkoridori läbimisel kõrvetati korraldaja kõikide nelja höövli sidurid läbi. Võistlus tuli peatada, kuni Harju Teedevalitsusest saadi asendusmasin. Nüüdisaegsete liigendraamiga höövlite takistusrajal asendus kaarkoridor rööbasteega – höövli esimesed rattad ja tandem pidid liikuma nihutatult erinevatel rööbastel.
Paku veeretamise ülesanne.
Allikas: Maanteemuuseum.
 
Höövlijuhtide võistluselt on läbi käinud üle saja erineva inimese ja kõik nad on saanud kaasa mõtlemisainet igapäevaseks tööks. Seda, et ka parimad vajavad õppimist, näitas selgelt 2001. aasta võistlus, kus korraldaja Pärnu TREV oli välja pannud Corbexi höövli täiskomplektis lisaseadmetega, pööratava-kallutatava buldooseri ja muidugi vallilaotaja höövli taga. Neid kasutasid 17 Eesti parima höövlijuhi seast ainult viis võistlejat, võttes muidugi ülekaalukalt kõik poodiumikohad.
 
Korraldus
TRETi poolt olid peakorraldajateks peainsener Aadu Lass ja Aleksander Kaldas, keda toetas peamehaaniku Lembit Kulgveri osakond. Teetööliste peakohtunik oli Urve Liira. Muidugi toimus kõik koostöös korraldava teedevalitsusega. 1995. aastal, kui muutuste möllus jäid kutsevõistlusele alles vaid höövli- ja autojuhid, andis Kaldas kutsevõistluse organiseerimise mulle üle, sõnades: „Vea edasi!“ Aadu Lass andis mulle peakohtuniku kausta punased kaaned, öeldes samamoodi: „Aja asja edasi.“ Aadu jäi ise kuni lõpuni organiseerijate juurde ning oli toeks ja abiks. Ta ei surunud kunagi oma kogemust peale, aga seljatagune oli tema kohalolu tõttu väga kindel. Eriti meeldis talle viktoriin, mida ta ka juhtis ja läbi viis.
Kaks suurt: Elmar Nurken ja Aadu Lass.
Allikas: Maanteemuuseum.
 
Uued tuuled
Osavõtjate tagasiside põhjal ning organisatsiooni, tehnika ja tehnoloogia muutumise tõttu muudeti paindlikult ka võistlusjuhendit. Pikema plaani pani paika peadirektori 20. mai 1997. aasta käskkiri nr 51, mille lisas nr 3 öeldakse: „Teehöövlijuhtide ja autojuhtide kutsevõistlus toimub vaheldumisi üle aasta.“ Meistrite kutsealane võistlus viidi suvemängude kavva. Teetöölise erialal toimusid kõige suuremad muutused mehhaniseerimise poole, mistõttu käsitsi nõlvaplaneerimist ja hekipügamist tuli väga harva ette. Nendele jäi viimaseks Paide TREVi 1994. aastal Türil korraldatud kutsevõistlus.
 
 
Autojuhtide võistlus toimus kuni 1998. aasta Keila võistluseni Gorki autotehase bensiinimootoriga autodel Gaz-51 ja Gaz-52-04. Osaleda võisid kõik teedevalitsustes töötavad autojuhid olenemata spetsialiseerumisest. Näiteks mitmekordne võitja Endel Jets (Lääne Teedevalitsus) sõitis igapäevaselt sõiduautoga. Alates 1998. aastast hakkasid võistlema hooldeautojuhid ja autoks oli soomlaste Sisu koos lumetõrje-lisaseadmetega. Esimeseks võitjaks tuli Sulev Jersman (Harju Teedevalitsus). Nii võistlusrada kui ka tehniline osa muutusid täielikult. Viimase, 2004. aastal Kandikülas korraldatud autojuhtide kutsevõistluse võitja oli Andrus Tehver (Pärnu Teedevalitsus).
 
 
Jällenägemiseni!
Kutsevõistluse mõju on praeguseni tunda igas elusfääris, kuna tollased noored meistrid, näiteks Tarmo Mõtus, Urmas Konsap, Indrek Tepp, Üllar Seeman, Urmas Rikberg, Heiki Pormeister, Aivo Salum jt on nüüdses teedemajanduses tegusad inimesed. Teadmiste kindla vundamendi said nad just kutsevõistluseks valmistudes. Selle väite aluseks on tõsiasi, et peale höövlijuhi väljaõpetamise oli minu vastutada ka meistri ettevalmistus ja ma nägin, kui tõsine töö see oli.
 
Minule kui mehaanikule on kõige südamelähedasemad muidugi teedeala vapimasin teehöövel ja sellel töötavad mehed. Pean väga õnnestunuks 1973. aastal Jõgeva TREVi korraldatud võistluste kutseala – höövlijuhid – valikut. Praeguseks ajaks on höövel aga oma talvise hooldetöö loovutanud autopõhistele sahk-puisturitele, seetõttu on võistluste uueks alguseks valitud hooldeautojuhi kutseala täielikult õigustatud. Võtame asja konstruktiivselt ja teeme ühe mõnusa arendava ürituse.
 
Head vana asja uut algust meile kõigile!
 
Kommentaar:
Diana Lorents,
Maanteeameti avalike suhete osakonna juhataja
 
2018. aasta veebruaris korraldas maailma maanteede liit (World Road Association, PIARC) Gdańskis talihooldele pühendatud konverentsi. Kui ma nägin kirglikke autojuhte oma oskusi konverentsi kutsevõistlusel demonstreerimas – boksi tagurdamas ja püttide vahelt läbi kihutamas –, jäin mõtlema, et miks me Eestis niisugust võistlust ei korralda. See hoog, rõõm ja võistluspinge, mis valdas nii pealtvaatajaid kui ka võistlejaid, oli väga sütitav. Esimesena katsetasin ideed kohe Gdanskis Raido Randmaa ja Andres Piibelehe peal. Vastuseks kahtles üks, kas ma veiniga pole üle pingutanud, teine aga leidis, et teeme ära.
 
Jõudsime Eestisse ja kui olin mõtet jaganud vanade olijatega, kelle eesotsas oli Rainer Kuldmaa, siis selgus, et kutsevõistlus on üks ammuunustatud, uhke ja lugupidamist vääriv traditsioon. Nii mõnigi Maanteeameti mees mäletas, kuidas ta oli poisikesena või juba ülikooliajal sahaga tennisepalli tagaajanud või seda ajamist kõrvalt näinud. Mitte ükski neist ei leidnud, et selline võistlus oleks tarbetu. Kui jagasime ideed hooldeettevõtete esindajatega, ei kostnud mitte karm ja põhimõtteline ei, vaid vastus, et hakkaksime aga pihta, küll nemad kaasa tulevad, kui on, kuhu tulla. Julgustavad olid ka Peep Õuna ja Tiit Ploomi kohesed ettepanekud nii võistlusauto kui ka -paiga leidmise kohta.
 
Saime kokku Rain Hallimäe, Raimond Kattago ja Uno Pärikuga, kes olid meie teada varem nende võistlustega kokku puutunud. Sain teada, et kõige tähtsam ja täpsem peab olema kutsevõistluse juhend, kus on võimalikult üheseltmõistetavalt kirjeldatud, milles ja kuidas mõõtu võetakse. Korraldusmeeskonda, kuhu juba kuulusid Hannes Vaidla ja Eva Äkke, lisandus Raimo Unt, kellel on väga suur võistluste korraldamise kogemus. Juhend valmis tema eestvedamisel ja korraldustegevus on praegu sealmaal, et 25. aprilliks on Särevere võistluspaik kutseala esindajate vastuvõtuks valmis. Loodan väga, et võistlus on motivatsiooniks osalejatele, eeskujuks noortele ja toredaks ülevaateks ettevõtjatele ning ka Maanteeameti hooldemeeskonnale sellest, mida ja kuidas hooldeautojuhid oskavad ja võivad teha.
 
 
Kommentaar:
Tarmo Mõttus,
Maanteeameti peadirektori asetäitja hoolde alal 
 
See on küll vahva, et vanad head ideed ellu äratatakse. Ma mäletan kunagisi võistlusi väga hästi. Valga Teedevalitsuse teemeistrina oli minu ülesanne mehed välja valida ja siis käisime Valga Teedevalitsuse Jaanikese krossiraja ühel platsil harjutamas. Mitu meest harjutas, parim sai võistlusele. Autojuhid olid entusiasmi täis, säde oli silmis ja põnevust jagus.
 
Ka teemeistritel oli oma kutsevõistlus, kus ma ka ise osalesin. Alustasin üliõpilasena, viimastel kordadel osalesin juba teemeistrina. Tuli orienteeruda ja nivelleerida, jooksime ringi, nivelliir õlal. Meeles on see kohapealne võistluskirg ja tahtmine eelmise aasta tulemust lüüa. Ma ei ole hirmus võiduhimuline, aga tunne, et oled parema tulemusega hakkama saanud, teeb lihtsalt head meelt.
 
Kui aga nüüd tänasesse päeva tagasi tulla, siis minu arvates on oluline, et ühe ameti mehed saavad kogemuste jagamiseks, mõõdu võtmiseks ja ka lihtsalt suhtlemiseks kokku. See parandab kokkuvõttes töö kvaliteeti ning suurendab töötegijate motivatsiooni ja enesehinnangut. See võistlus on arendamise, oskuste täiendamise ja kokkusaamise koht. Ettevõtted saavad tagasi särasilmsed ja energilised hooldeautojuhid, selles ma ei kahtle. Liiklejad näevad paremat tulemust teedel, sest kõik need ülesanded, mida tuleb võistluseks harjutada, on needsamad, mida tuleb teha iga päev. Mida paremini oskad, seda parem on lõpptulemus meie maanteedel.
 
Mõtlen praegu, et kui mulle pakutaks võimalust võistlema minna, siis oleks see ikka parajalt ahvatlev. Aga ma peaks enne harjutamiseks hooldeauto ostma või rentima, selle ära kindlustama ja siis kuskil salaja harjutama, kuidas neli seadet korraga töös hoida. Hooldeauto juhi amet pole lihtsate killast, see vajab kindlat kätt ja rahulikku meelt.
  
Kuidas selgub riigiteede parim hooldeautojuht?
 
Riigiteede hooldeautojuhtide kutsevõistlus toimub 25. aprillil 2019 Järvamaa Kutsehariduskeskuse Särevere õppekohas. Hooldeautojuhid panevad oma teadmised ja oskused proovile kahel võistlusalal: liiklustestis ja täpsussõidus.
 
Kirjalik liiklustest käsitleb näiteks liiklusohutust, liiklusreegleid, psühholoogiat, masinate tehnoseisundit. Täpsussõit koosneb viiest harjutusest („Boks ja sein“, „Autobussipeatus“, „Ring“, „Ohutussaar” ja „Peatus“), mis tuleb läbida järjestikku. Takistused sarnanevad igapäevatöös ettetulevates olukordades esinevate raskustega.
Osaleda võivad kõik riigimaanteede korrashoiulepingu partnerid (17 lepingut) ja Järvamaa Kutsehariduskeskuse võistlejad. Igast lepingupiirkonnast saab võistelda üks hooldeautojuht.
 
Võistlusautoks annavad korraldajad Scania N331 koos lume- ja libedusetõrje lisavarustusega. Auto on kolmeteljeline, 7250 mm pikk, 2550 mm lai ning varustatud AM 4,0 m esisaha ja külgsahaga. Kastis on 7,0 m³ soolapuistur Schmidt Stratos B70-42.
 
Parimaks hooldeautojuhiks valitakse võistleja, kes saavutab liiklustestist ja täpsussõidust koosneval individuaalsel võistlusel parima tulemuse. Kolme parimat autasustatakse rahalise preemiaga: I koha eest antakse 1500 eurot, II koha eest 1000 eurot ja III koha eest 500 eurot.
 
Copy
Tagasi üles