Jaapani kontorikultuur jahmatab: kohustuslikust lõunauinakust ülemusega joomiseni
24. juuni 2019, 11:41
Jaapanisse äri tegema või tööle minna tahtjal tuleb arvestada, et seal riigis käib kõik hoopis teisiti kui Euroopas. Nii mõnigi seal tavaline praktika võib Euroopast tulnule olla lausa šokeeriv.
Jaapan on tänapäeval üks kõige populaarsemaid reisisihtkohti maailmas, sest tegu on väga ilusa maaga, mille omanäoline kultuur on jätnud Lääne inimesele alati natukene müstilise mulje. Tegu on ühtlasi ka maailmas suuruselt kolmanda majandusega, kus paiknevad mõned planeedi suurimad ettevõtted.
Palgad on Jaapanis üpriski kõrged ja elatustasemelt on see riik samuti maailma parimate seas. Vaatamata üha kasvavale turistide hulgale töötab Jaapani ettevõtetes aga suhteliselt vähe välismaalasi, sest väljast Jaapanisse tööle tulla pole sugugi lihtne.
Isegi kiiresti vananeva rahvastiku tingimustes, kus tööjõupuudus annab endast üha teravamalt tunda, on välismaalastel üpris raske saada kohalikes ettevõtetes löögile. Sageli algab see juba ainuüksi keelebarjäärist, sest jaapanlased ei räägi enamasti kuigi hästi inglise keelt.
Suurem probleem on sageli aga fundamentaalselt täiesti erinev suhtumine töö tegemisse ning üleüldine tööga seotud mõttelaad. Sõelast läbi pääsevad välismaalased leiavad ettevõtetes sageli enda eest töökeskkonna, millega nad ei suuda mitte kuidagi kohaneda.
Jaapani kontorikultuuris kehtib suur hulk nähtamatuid ja nähtavaid etiketireegleid, mis võivad teisest kultuurist inimesele tunduda täiesti kummastavad, sest need ei teeni näiliselt mitte mingit eesmärki või on suisa produktiivsusele kahjulikud. Mõned seesugused eripärad on toodud allpool.
- Jaapani ettevõtted otsivad töötajaid sageli kogu eluks
Jaapani firmades töövestlustel käivad välismaalased on sageli hämmingus, et neilt ei küsita sisuliselt mitte ühtegi oskusi, teadmisi või kvalifikatsioone puudutavaid küsimusi, mida nad tavaliselt töövestlusest ootavad. Selle asemel pommitatakse neid hoopis küsimustega isiklikest väärtushinnangutest, maailmavaadetest ja tulevikuplaanidest. Lääne ettevõtetes ei peeta sageli paljude selliste küsimuste küsimist töövestluse ajal isegi sündsaks. Jaapani ettevõtteid huvitab väga, millise isikuga on tegu.
See trend on küll aeglaselt muutumas, kuid Jaapanis on valdaval kehtinud terve elu ühes ettevõttes töötamise põhimõte. Su töökohast saab su teine perekond, kellega sa veedad (tõenäoliselt) palju rohkem aega kui oma abikaasa ja lastega. Kuna töötaja palgatakse terveks eluks, siis on väga oluline, et ta saaks hästi läbi ülejäänud kollektiiviga ning jagaks ettevõtte väärtushinnanguid. Vallandamisi ja koondamisi toimub Jaapanis haruharva.
Traditsioonilised Jaapani ettevõtted palkavad enamasti otse koolipingist, sest nad ei otsigi üldse mingisuguseid oskusi ega kvalifikatsioone ja kõige vähem meeldib neile eelnev töökogemus. Nad tahavad puhast valget lehte, keda oma äranägemise järgi voolida just sobilikuks üdini lojaalseks töötajaks.
Enamik taolisi noori töötajaid ei täida oma esimesel tööaastal mitte ühtegi reaalset tööülesannet, selle asemel serveerivad nad kolleegidele teed, vastavad kõnedele ja jooksevad näiteks toidupoodi, lihtsalt selleks, et vaadata ja õppida, kuidas firma nende ümber töötab. Kuna välismaalane ei tule alati otse koolist ja ei taha mängida terve aasta lihtsalt jooksupoissi ja teenijat, siis võib see saada töö leidmisel takistuseks.
- Jaapani ettevõte ei palka inimest üht rolli täitma
Nagu enne mainitud, ei otsi firmad eelnevat töökogemust ega ei ole tihti isegi huvitatud erilistest oskustest. Palju olulisem on hoopis võime kiiresti õppida ja sobituda paljudesse erinevatesse rollidesse, sest firmad ei otsi inimest ühe konkreetse töö jaoks.
Igal aastal aprillikuus korraldavad paljud ettevõtted jinji-do, mille käigus tõstetakse teatud hulk töötajaid lihtsalt ümber teise valdkonda. Sa võid olla töötanud mitu aastat turunduses, aga ühtäkki leiad ennast näiteks finantsosakonnast tegemas täiesti teistsugust tööd, milleks sul isegi haridust pole. Välismaalase võib see täielikult ära ehmatada.
- Iga väiksemagi otsuse tegemine võtab väga kaua aega
Jaapan on äärmiselt kollektiivne ühiskond ning harmoonilisust peetakse väga suureks vooruseks. Seepärast on ka ettevõtetes täieliku konsensuse saavutamine märksa olulisem kui näiteks mingitele järeldusteni jõudmine.
Kõiges üksmeele leidmine võib raisata aga tohutult aega ja koosolekud kipuvad Jaapanis olema pikad. Kõige lihtsamaidki otsuseid heietatakse ja kaalutletakse pikalt. Seepärast tundub teiste riikide ettevõtetele mõnikord, et Jaapani partnerid reageerivad väga aeglaselt.
Teine väga aega nõudev faktor on viisakus. Asjade otsekoheselt sõnastamist peetakse ärikultuuris üldiselt ebaviisakaks ning seepärast on igasuguste ärilepete sõlmimisel levinud „ümber nurga« rääkimine, mis võib panna välismaalasest äripartneri oma juukseid kiskuma, sest jaapanlaste pool ei tee oma soove selgelt mõistetavaks. Jaapani ettevõtted eeldavad, et mõlemad osapooled oskavad lugeda ridade vahelt ning näha viisakuste taha.
- Hommikuvõimlemine ja motiveerivad kõned
Globaliseerumise taustal on ka see mõnevõrra hääbuv trend, kuid paljud traditsioonilisemalt meelestatud Jaapani ettevõtted rivistavad töötajad hommikuti osakondade kaupa üles, valjuhäälditest hakkab mängima muusika ning töötajad laulavad ettevõtte laulu.
Seejärel peavad osakondade juhid oma töötajatele motiveerivaid kõnesid, et kõik oleks ikka õiges töömeeleolus. Mõnedes firmades viiakse läbi ka hommikuvõimlemine. Välismaalase jaoks võib laulmine ja võimlemine olla viimane asi, mida ta kell 7 hommikul teha tahab.
- Kontoridisain, mis väldib privaatsust nagu tuld
Jaapani kontorites on töölauad lükatud enamasti ridamisi kokku. Tavaliselt on kontoriruumid suured suhteliselt laiad saalid, kus on lihtsalt ridade kaupa laudu. Eraldi kabinetti pole enamasti ka ülemustel, kes jälgivad pidevalt, et töötajad ei tegeleks kõrvaliste asjadega. Jaapani kontoridisain peaks ideaalis soosima lõimumist, meeskonnatööd ja ühtsust, kuid isegi paljud jaapanlased ütlevad, et see tekitab pigem stressi.
Töötajad peavad pidevalt jätma mulje, et nad teevad hoolega tööd ja seepärast venitavad nad mõnikord oma ülesannete lõpetamisega, et mitte tekitada momenti, kus ülemusele võib jääda mulje, et nad ei tee tööd või pole piisavalt motiveeritud. See vähendab omakorda üldist produktiivsust, sest töö tegemise mulje on olulisem kui reaalsete tulemuste saavutamine.
- Ülipikad tööpäevad ja tasuta ületundide tegemine
Jaapani kultuur väärtustab täielikku pühendumust ja lojaalsust ettevõttele ning selle näitamiseks teevad töötajad sageli väga pikki tasuta ületunde. Isikliku elu ja tööelu tasakaal ei kuulu paljude Jaapani ettevõtete leksikoni.
Ametlike töötundide lõpus kojuminekut peetakse laiskuse ja lugupidamatuse märgiks, mis näitab kolleegidele, et sa pole piisavalt pühendunud. Isegi kui töö on otsa saanud, ei julge paljud töötajad enne ülemusi koju minna ja teesklevad, et neil on midagi veel teha.
Just selliste ootuste taustal teevad suurlinnade kontoritöötajad sageli kuni 16-tunniseid tööpäevi ja võtavad puhkuseid välja haruharva. Samuti peetakse lugupidamatuks haigusega koju jäämist. Välismaalastest töötajad võivad olla väga ehmunud, kui peavad näiteks puhkuse või haiguslehe võtmiseks hakkama kirjutama pikka seletuskirja ja vabandama kõigi töötajate ees „tüli tekitamise» eest. Harmoonia, konsensus ja paadi kõigutamata jätmine on jaapanlaste psühholoogias väga tugeval kohal
Ületöötamisest on saanud Jaapanis väga tõsine sotsiaalne probleem, sest see laastab noorte inimeste füüsilise ja vaimse tervise ning on toonud endaga kaasa enesetappude epideemia. Valitsus on asunud ületöötamisega võitlema ning võtnud vastu isegi «õhtul büroos tuled kustu» seadusi, aga inimeste mentaliteet pole lihtne muutuma ning teada on isegi juhtumeid, kus töötajad on ennast inspektorite eest majas ära peitnud ning kustus tuledega edasi töötanud. Teadlikkus ületöötamisega seotud riskidest on ühiskonnas siiski kasvamas.
- Lõunauinak
Kõlab nagu midagi lasteaia päevilt? Kuna jaapanlased teevad väga pikki tööpäevi, siis ei saa nad enamasti kuigi palju unetunde. Nii on nad õppinud osavalt tukastama kus iganes võimalik. Jaapanlased magavad näiteks enamasti rongiga tööle ja koju sõites ning lõunapausi ajal töölaudade taga. Mõned ettevõtted lasevad lõunapauside ajal koguni tuled tuhmiks, et soovijad saaks võtta välja selleks otstarbeks spetsiaalselt mõeldud padjad ning lasta silm mõneks ajaks looja.
- Paberimäed ja faksimasinad
Jaapanil on väga kõrgtehnoloogilise riigi maine, seda paljuski tänu arenenud robootikale, kõrgtehnoloogilistele rongidele ja ülikiirele internetiühendusele. Kõige selle kõrval näevad Jaapani kontorid aga sageli välja, nagu pärineks need 1980-ndatest.
Andmeid hoitakse endiselt peamiselt paberil ja kontoripilte iseloomustavad sageli kaustike ja paberivirnadega täidetud riiulid. Kuna Jaapanis kinnitatakse dokumente endiselt spetsiaalse isikliku pitsatiga hanko, siis ei taha jaapanlased ka paberi kasutamisest eriti lahti lasta.
Jaapani kontorite tõeline kuningas on aga faksimasin, mis paljudes teistes riikides on juba teel muuseumisse. Jaapanlastega äri tegevad välisettevõtted on ikka ja jälle hämmingus, kui jaapanlased tahavad vahetada dokumente faksi teel.
Peaaegu kogu riigi äriaparaat ja ka logistika, pangandus ning riigiametid jooksevad endiselt sisuliselt täielikult faksimasinatel, erandiks on ainult uuemad idufirmad. Paber on jaapanlastele usaldusväärsem kui pikslid. Ka faksimasinate tootmine ja müük ei näita Jaapanis kahanemise märke.
- Õhtul ülemustega joomas käimine
Nagu pikkadest tööpäevadest veel ei piisaks, siis näeb kontorietikett sageli ka ette, et õhtul peale tööd minnakse koos kolleegidega (või klientide ja äripartneritega) pubisid väisama, mille käigus juuakse firma (või mõne bossi) kulul ohtralt alkoholi.
Niinimetatud nomikaid peetakse lausa töö osaks ja selle eesmärgiks on töötajate omavaheliste sidemete tugevdamine või siis uute ärisidemete loomine. Võimaliku äripartneri purju jootmine võib näidata tema tõelist iseloomu ja kavatsusi.
Jaapani linnapildis võib õhtuti näha sageli ülikondades kontoritöötajaid purjus peaga rongijaamade poole vaarumas, et viimaste rongidega koju jõuda. Sageli saadab selliseid viimaseid ronge meeletu alkoholilehk.
Need, kes viimase rongi peale ei jõua, veedavad mõnikord öö oma pintsaku all rongijaama põrandal magades, et hommikul uuesti vapralt kontori poole suunduda.