Vallikraavi tänava kiiritusravimaja abiõde Heleri Roosmäe on igal aastal piparkooke küpsetanud. Aga see, mis tänavu juhtus … Vaadake parem kõrvalolevat fotot!
Muinasjutuhaigla annab jõudu
19. detsember 2011, 08:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahetult enne kolmandat adventi mõlgutas Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliiniku abiõde Heleri Roosmäe mõtteid piparkoogimajast. Kolas internetis ja uuris, mida jõulutainast teha annaks.
Pilk peatus ühel mõisalossil. Päris ilus, mõtles ta, ja helistas oma isiklikule õele Hanna Härmale. «Kas piparkoogitainast teed mulle?» küsis ta.
Hanna Härma on Heleri Roosmäe lähedaste ringis kuulus selle poolest, et ta valmistab kodus väga maitsvat piparkoogitainast.
«Kui palju?» küsis õde vastu.
«Neli kilo,» arvas Heleri ise alles kaaludes, mida ja kuidas.
Kolmanda advendipühapäeva õhtuks oli tellitud kraam kohal. Et esmaspäev oli Heleri Roosmäel vaba päev, siis võis ta hommikul kohe alustada.
Päev, õhtu ja öö
Heleri Roosmäe plaan oli järgmine: teha mitte lihtsalt mingi ilus maja, vaid luua piparkoogilõhnaline koopia Vallikraavi tänav 10 asuvatest hoonetest kõikide oma rõdude ja väljaehitistega. Ka pink, kus patsiendid käivad õues istumas, oli tähtis!
Et midagi ei ununeks, käis Heleri ühel päeval oma haiglat veel ekstra takseerimas ja üles visandamas.
Nüüd tuli piparkoogitainas õhukeseks rullida ja hoolega valmis mõõdetud lõiked peale panna. Tainast välja lõigatud majaseinte aknaaukudesse asetas Heleri klaaskommid, mis sulasid ahjus värvilisteks vitraažideks.
Kui seinad ja katused järgemööda küpseks said ja maha jahtusid, kaunistas tegija need valge võõbaga. Lõpuks kleepis suhkruliimiga kokku.
Heleri Roosmäe töötas väsimatult terve päeva ja õhtu.
Ühel hetkel märkas ta, et kell on juba viis hommikul, ning talle meenus, et ta peab juba samal päeval kell 16 tööl olema. Vahepeal lihtsalt tuli end magama sundida.
Kell 11 lõi ta silmad aga taas lahti, et rutata oma arhitektitööle viimast lihvi andma. Ja täpselt samal tunnil ehk kell 16, mil abiõde Heleri Roosmäe oma patsientide juurde Vallikraavi tänavasse tööle jõudis, täitus kogu maja erakordse hõnguga.
Midagi erilist
Hematoloogia-onkoloogiakliiniku ülemõde Gea Kõks ütles, et see oli otsekui muinasjutuhaigla, mille Heleri kaasa tõi.
Ülemõde pildistas sündmuse üles ja saatis foto kliinikumi meililisti – et vaadake ometi! Direktor Peeter Padrikult tuli vastuseks humoorikas korraldus, et niisugust meistritegu tuleb hoolega hoida, ja saal, kus see asub, kindlasti range valve alla panna.
«Meil, õdedel, oli just järgmisel päeval koolitus, kus räägiti hoolimisest,» meenutas Gea Kõks. Ja jätkas, et loomulikult on just õed need, kes elavad läbi iga oma patsiendi eluloo.
Aga tõusta haige voodi kõrvalt ja mitte lihtsalt ust oma selja taga kinni panna, vaid mõelda selle maja peale ka oma vabadel päevadel, see on märkamist väärt.
Muinasjutuhaigla jääb Vallikraavi tänavale aasta lõpuni. Hoolimata sellest, et kiiritusraviaparaat pühade ajal ei tööta, on Vallikraavi tänava palateis alati neid, kes eelistavad veeta selle aja pigem haiglas kui üksinda kodus.