Sisuturundus
Lasteaiast kooli. Kuidas aru saada, et laps on kooliks valmis?
Kooli minnes peab laps oskama mingil määral lugeda, arvutada, kirjutada ning loovalt ja loogiliselt mõelda. Kuidas aga aru saada sellest, et laps on sotsiaalselt ja emotsionaalselt kooliks valmis, uurisime psühholoog Astra Schultsilt.
Kuigi koolivalmiduse alla kuuluvad tõesti oskus liita, lahutada ja lugeda, on oluline seegi, millised on lapse sotsiaalsed oskused ja emotsionaalne valmisolek, näiteks enesekontroll, konfliktide lahendamise ja suhtlemisoskus, sõnaosavus, kannatlikkus ning valmisolek iseseisvalt tegutseda.
Kõiki oskusi saab vanem koos lapsega harjutada, räägib Schults, ent toonitab, et nipid on individuaalsed ega tööta iga lapse puhul. Oma lapsele sobivad lahendused võib leida tasapisi katsetades ja harjutades.
Tähelepanu häbelikkusele
Schultsi sõnul vajavad esimestel kuudel rohkem tuge loomu poolest häbelikud ja tagasihoidlikud lapsed. Minna võõrasse keskkonda ja tutvuda uute inimestega – neile on see keerulisem, sest ujedatel lastel on raske uudses olukorras kohaneda ning neil võtab kooliga harjumine kauem aega.
Üldjuhul ei lähe need lapsed ise tutvusi sõlmima ega tervita kõiki särava naeratusega. Veelgi enam, ootus, kas teised tulevad kampa kutsuma, tekitab selles lapses ärevust, selgitab Schults. Ta lisab, et häbelikud lapsed võivad olla väga head suhtlejad, aga nende niinimetatud ülessoojenemise aeg võib olla pikk. Hiljem jälle on keeruline juba väljakujunenud ja toimivatesse suhtlusringkondadesse sulanduda ning nii võib laps jääda kõrvale.
Üldiselt teab iga vanem, kui ta laps on häbelik, samuti teab ta hästi, mis on lapsel seni aidanud arglikkusest üle saada. See võib olla taskusse pistetud talisman või on ehk abi toredast sõnumist, mida mõttes korrata. Vahest on toeks sõber, kes on juba klassis ootamas või kui laps saab enne õppetöö algust tutvuda koolimajaga või kohtuda õpetajaga. Sellised ettevalmistused ja rahustavad rituaalid on toeks.
Last abistavat infot tasub jagada õpetajaga, rõhutab Schults. Näiteks öelda, et lapsel aitavad häbelikkusest üle saada paar julgustavat sõna. Või kui midagi läheb valesti, tuleks tagasisidet jagada vaikselt ja mitte kõigi kuuldes.
Suhtlemisoskus kui võtmetegur
Tähtis sotsiaalne kompetents on oskus küsida abi. Lastel, kel see selge, läheb koolis paremini, räägib Schults. Samas on see jälle üks ohukoht häbelike laste puhul – kui ujedad lapsed tunnis mõnest ülesandest aru ei saa, siis ei julge nad abi küsida ning see võib pikapeale õpiedukuse alla viia, räägib ta.
Samuti on pikaajalistes uuringutes selgunud, et kuna arglikud lapsed ei suhtle väga palju teistega, siis ei arene nende sõnaosavus ja keelelised oskused nii kiiresti kui teistel. Ent just neid võtmepädevusi on koolis eriti vaja – nii selleks, et aru saada, mida õpetaja täpselt ootab, kui ka selleks, et ennast selgelt väljendada.
Eakaaslastega suhtlemise harjutamine toimub enamasti lasteaias või eelkoolis. Üha enam kasutatakse ka algklassis erinevaid aktiivõppe meetodeid, mille käigus õpitakse teineteisest paremini aru saama. Juba siis on tähtis jälgida, kas laps julgeb võõraste laste poole pöörduda ning nendega suhelda. Samuti tasub tähele panna, kas laps on tegevuse algataja ja teised ise mängu kutsunud, kas tal on püsivust, kas ta peab reeglitest kinni, kas ta kipub domineerima või hoopis kõrvale jääma. Valvas tasub olla siis, kui laps on mängides alati ühes kindlas rollis, sest pidev ühetaoline tegevus ei aita arendada teisi oskusi. Kui ta rolle vahetab, on kõik hästi.
Suhtlemisoskusega on veel väga tihedalt seotud võime lahendada konflikte. Selle oskuse harjutamiseks on vaja täiskasvanut, räägib Schults. Näiteks kui lapsel tekib sõbraga tüli, peaks vanem esmalt laskma ühel poolel selgitada, mida tema tegi, ning siis paluma sama teha teisel. Vahel taipavad lapsed arutlemise käigus isegi, miks tüli tekkis ja mida oleks saanud teisiti teha, aga teinekord on vaja, et täiskasvanu aitaks olukorda peegeldada ja välja tuua põhjuse-tagajärje seose.
Enesekontroll ja selle harjutamine
Õpetajate sõnul on koolis järjest rohkem lapsi, kellel on keeruline 45 minutit paigal püsida. Sisuliselt tähendab see, et neil puudub oskus oma käitumist juhtida, räägib Schults. Ta selgitab, et niipea kui lapsel on tugevate tunnetega seotud olukord, kui miski teda heidutab või ärritab või kui ta midagi väga-väga tahab, tegutseb ta nii, nagu esimene impulsiivne tunne teda juhatab.
Enesekontrolli nagu ka teisi oskusi saab õppida järjepidevalt harjutades. Kui laps tahab kangesti nutitelefoni või maiustust, aga parasjagu pole see võimalik või kohane, siis tuleb aidata lapsel olukord ületada. Näiteks suunata ta mõtlema millestki muust, sest mõtete kõrvale juhtimine aitab Schultsi sõnul emotsionaalset impulssi hästi ohjata.
Teine praktiline oskus, mida lapsele enesekontrolli harjutamiseks saab õpetada, on hingamine ja rahunemine. Kui miski tekitab lapses elevust, võib tekkida pinnapealne lõõtsutav hingamine. Selles olukorras tuleks lapsega koos rahulikult hingata, näiteks võib koos proovida, kuidas hingata nii, et küünlaleek hakkab kergelt värelema.
Schults rõhutab, et neid võtteid ei saa lapsele õpetada siis, kui ta on enesekontrolli juba kaotanud. Väga kergesti ärrituvate laste puhul tuleks enesekontrolli harjutada rahulikus olukorras ning liikuda samm-sammult keerulisemate situatsioonide poole.
Liigne tähelepanu ei riku kedagi
Järgmine tähtis oskus, millele kooli minnes peaks tähelepanu pöörama, on kannatlikkus. Kui laps on kodus harjunud saama palju tähelepanu, siis koolis tuleb tegutseda iseseisvalt. Schults rõhutab, et tähelepanu fookuses olemine ei ole lapsele kindlasti halb ega riku lapse iseloomu, pigem kipub probleem olema selles, et lastel on vajaka kannatusest – nad tahavad tähelepanu saada kohe ega malda kasvõi pisutki oodata.
Jälle saab lapsevanem iseseisvust ja kannatlikkust lapsega harjutada. Näiteks kui laps tegutseb ise või püüab midagi üksi teha, siis tuleks teda selle eest tunnustada. Märgata, kui laps kasutab arendamist vajavat oskust ning pakkuda sinna teadlikult enda toetust. Sel moel saab laps aru, et teda märgatakse ka siis, kui ta tegutseb üksi.
Kannatlikkuse õppimiseks sobivad samad nipid nagu enesekontrolli arendamiseks, sest nende kahe tunde taust on sama – lapsel on tugev tunne ning ta peab kiiresti saama seda, mida ta tahab.
Eelnevat kokku võttes sõnab Schults, et kõige olulisem on lapsele anda piisavalt aega. Esimesed paar kuud koolis on kohanemisperiood, olgu laps nii valmis kui tahes, ning enne oktoobrivaheaega ei saa kindlasti lõplikke järeldusi teha ega tasu ka liialt muretseda. «Täpselt samamoodi, nagu vajavad uute inimeste, olukordade ja keskkonnaga harjumiseks aega täiskasvanud, vajavad seda lapsedki.»